Elulugu

Tahan ikka teenida oma Loojat

JUTUSTANUD CONSTANCE BENANTI

Kõik toimus hirmus kähku. Kõigest kuue päeva jooksul tõusis meie ligi kaheaastasel tütrel Camille’il kõrge palavik ja ta suri. Mu kaotusvalu oli nii väljakannatamatu, et tahtsin samuti surra. Ma ei saanud aru, miks Jumal sel juhtuda lubas.

MU VANEMAD olid immigrandid, kes olid tulnud Ühendriikidesse Itaaliast Sitsiilia saarelt Castellammare del Golfo linnast. Nad asusid elama New Yorki, kus ma sündisin 8. detsembril 1908. Mu vanematel oli kokku kaheksa last: viis poega ja kolm tütart.a

1927. aastal hakkas mu isa Santo Catanzaro käima koosolekutel, mida pidas väike rühm piibliuurijaid, nagu Jehoova tunnistajaid tollal nimetati. Itaalia päritolu vend Giovanni De Cecca, kes teenis New Yorgis Brooklynis asuvas peakorteris (mida kutsutakse Peeteliks), korraldas koosolekuid meie kodu lähedal New Jersey osariigis. Peagi hakkas isa kuulutustööd tegema ning alustas täisajalist teenistust, ta jätkas seda kuni oma surmani aastal 1953.

Mu ema oli tahtnud noorest peast nunnaks saada, aga vanemad polnud tal lubanud seda teha. Algul lasksin end emal mõjutada ega võtnud isa piibliuurimisest osa. Varsti aga panin isa juures tähele muutusi. Ta oli nüüd tasasem ja leebem ning tänu sellele muutus õhkkond peres rahulikumaks. See meeldis mulle.

Vahepeal kohtusin endavanuse mehe Charlesiga, kes oli sündinud Brooklynis. Nagu meie pere, oli ka tema pere pärit Sitsiiliast. Peagi me kihlusime ning pärast seda, kui mu isa oli aastal 1931 Ohios Columbuses peetud Jehoova tunnistajate konvendilt tagasi jõudnud, me abiellusime. Aasta pärast sündis meile tütar Camille. Kui ta suri, olin lohutamatu. Ühel päeval ütles mulle Charles, kes samuti nuttis: „Camille oli ju meie mõlema laps. Aga elu peab edasi minema, me peame teineteisele toeks olema.”

Võtame vastu Piibli tõe

Charles tuletas mulle meelde, et isa oli Camille’i matustel kõnet pidades ülestõusmislootusest rääkinud. „Kas sa tõesti usud, et tuleb ülestõusmine?” küsisin temalt.

„Jah!” vastas ta. „Mis sa arvad, kui uuriks õige rohkem selle kohta, mida Piiblis öeldakse?”

Tol ööl ei saanud ma und. Hommikul kella kuue ajal, kui isa tööle hakkas minema, läksin tema juurde ja ütlesin talle, et tahame Charlesiga Piiblit uurida. See rõõmustas teda ja ta embas mind. Ema oli veel voodis, kuid kuulis meie jutuajamist pealt. Ta küsis, mis lahti on. „Ei midagi,” vastasin talle. „Me lihtsalt otsustasime Charlesiga, et hakkame Piiblit uurima.”

„Meil kõigil on vaja Piiblit uurida,” kostis ema seepeale. Nii asuski terve meie 11-liikmeline pere üheskoos Pühakirja õppima.

Piibli uurimine tõi mulle lohutust ning tasapisi asendus mind vallanud lein ja hingeline segadus lootusega. Aasta hiljem, 1935. aastal, hakkasime Charlesiga juba Piibli tõde teistele jagama. Veebruaris 1937 kuulasime Brooklynis peakorteris kõnet, mis selgitas veeristimise piiblilist tähtsust, ning pärast seda lasime end koos paljude teistega ühes lähedalasuvas hotellis ristida. Mind ei ajendanud seda sammu astuma üksnes lootus ühel päeval taas oma tütart näha, vaid ka soov teenida meie Loojat, keda ma olin tundma ja armastama õppinud.

Astume täisajalisse teenistusse

Õpitut oli tore ja meeldiv teistega jagada eeskätt seetõttu, et tollal võtsid paljud Kuningriigi sõnumi rõõmuga vastu ning soovisid ka ise selle kuulutamises osaleda (Matteuse 9:37). 1941. aastal said meist pioneerid, nagu Jehoova tunnistajad oma täisajalisi teenijaid nimetavad. Üsna varsti ostsime omale haagiselamu ning Charles usaldas meie pere õmblusäri mu venna Franki hoolde. Mõne aja pärast saime kirja, kust lugesime põnevusega, et meid on määratud eripioneerideks. Algul teenisime New Jerseys ning hiljem saadeti meid New Yorgi osariiki.

Kui me 1946. aastal Marylandi osariigis Baltimore’is konvendil käisime, kutsuti meid Jehoova tunnistajate eriesindajate osavõtul toimuvale koosolekule. Kohtusime seal Nathan Knorri ja Milton Henscheliga. Nad rääkisid meile misjonitööst ja konkreetsemalt öeldes kuulutustööst Itaalias. Meid paluti kaaluda, kas meil oleks võimalik astuda Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli.

„Mõelge selle üle,” öeldi meile, „ja andke siis teada, mis te asjast arvate.” Kui olime kabineti ukse enda järel sulgenud, vahetasime Charlesiga pilgu, pöörasime otsa ringi ja astusime ruumi sisse tagasi. „Me mõtlesime järele, oleme valmis Gileadi astuma,” kõlas meie otsus. Kümme päeva hiljem istusime juba Gileadi seitsmenda kursuse õpilastena koolipingis.

Need kuud, mille jooksul me väljaõpet saime, on unustamatud. Erilist muljet avaldas meile see, kuivõrd kannatlikult ja armastavalt valmistasid õpetajad meid ette raskusteks välismaisel kuulutustööpõllul. Pärast lõpuaktust 1946. aasta juulis määrati meid mõneks ajaks kuulutama New Yorgi linna, kus elas üsna arvukas itaalia kogukond. Ja siis lõpuks saabus kauaoodatud päev! 25. juunil 1947 asusime teele Itaaliasse, meile määratud misjonitöö territooriumile.

Kohanemine uue territooriumiga

Sõitsime üle ookeani laevaga, mida oli varem kasutatud sõjas. Pärast 14-päevast merereisi maabusime Itaalias Genova sadamas. Kogu linnas oli näha jälgi Teisest maailmasõjast, mis oli lõppenud kõigest kaks aastat varem. Pommitamiste tõttu polnud näiteks rongijaamal ees ühtki aknaklaasi. Genovast läksime kaubarongiga edasi Milanosse, kus asusid harubüroo ja misjonikodu.

Elamistingimused olid sõjajärgses Itaalias väga viletsad. Taastamistööd küll käisid, kuid igal pool valitses vaesus. Varsti halvenes järsult mu tervis. Arsti arvates oli mu süda nii haige, et tema meelest olnuks mul kõige parem Ühendriikidesse tagasi pöörduda. Olen rõõmus, et ta diagnoos paika ei pidanud. Nüüdseks on sellest möödas 58 aastat ja ma olen seniajani Itaalias, kuhu meid määrati.

Olime vaid mõne aasta uuel territooriumil teeninud, kui mu vennad Ameerika Ühendriikides tahtsid meile muretseda auto. Ent Charles lükkas nende pakkumise tagasi ja mul oli tema otsuse üle hea meel. Meie teada polnud tol ajal autot ühelgi Itaalias elaval tunnistajal ning Charlesi arvates oli meil kõige parem hoida sellist elatustaset, nagu oli meie kristlikel vendadel üldiselt. Muretsesime endale väikese auto alles 1961. aastal.

Meie esimeseks kuningriigisaaliks Milanos oli muldpõrandaga ruum keldrikorrusel. Tualettruumi seal polnud ning vett oli vaid siis, kui väljas sadas ja vihmavesi meile jalge alla kogunes. Meile pakkusid seltskonda ka väikesed hiired, kes siin-seal ringi sibasid. Valgustite aset täitsid koosolekutel kaks elektripirni. Kuid hoolimata sellistest ebamugavustest oli väga julgustav näha, kuidas siirad inimesed siiski koosolekutele tulid ja lõpuks meiega Jumala teenimises ühinesid.

Misjonitöö kogemusi

Kord jätsime ühele mehele brošüüri „Kas rahu võib jääda püsima?”. Kui olime lahkumas, tuli raskeid toidukotte tassides koju tema naine Santina. Ta oli pisut ärritatud ja ütles, et tal on vaja kaheksa tütart üles kasvatada ja tal pole aega raisata. Kui ma Santinat uuesti külastasin, polnud tema meest kodus ning ta ise kudus parasjagu. „Mul pole aega kuulata,” ütles ta. „Pealegi ei oska ma lugeda.”

Tegin vaikselt Jehoovale palve ning küsisin siis Santinalt, kas ta oleks nõus mu mehele tasu eest kampsuni kuduma. Kaks nädalat hiljem oli kampsun valmis ning sellest ajast peale hakkasime Santinaga uurima korrapäraselt Piiblit raamatu abil „Tõde teeb teid vabaks”. Santina õppis lugema ning hoolimata mehe vastupanust edenes ta ja lasi end ristida. Samuti said Jehoova tunnistajateks viis tema tütart, lisaks aitas Santina Piibli tõe vastu võtta paljudel teistel inimestel.

Märtsikuus 1951 määrati meid koos kahe teise misjonäri – Ruth Cannonib ja Loyce Callahaniga, kes abiellus hiljem Bill Wengertiga – Bresciasse, kus polnud ühtki tunnistajat. Üürisime möbleeritud korteri, kuid kahe kuu pärast käskis majaomanik meil sealt 24 tunni jooksul lahkuda. Kuna seal kandis tunnistajaid ei elanud, polnud meil teist valikut kui minna hotelli, kus elasime umbes kaks kuud.

Meie menüü oli üsna piiratud: kohv ja saiakesed hommikusöögiks, puuvili ja krõbedad kuivikud juustuga lõunaks ning puuvili ja krõbedad kuivikud juustuga õhtuks. Hoolimata mõningatest ebamugavustest olime siiski rahul ja õnnelikud. Peagi leidsime endile väikese korteri ning 1952. aasta Kristuse surma mälestusõhtul tuli väikesesse ruumi, mida me kasutasime kuningriigisaalina, kohale 35 inimest.

Erisugused väljakutsed

Sel ajal oli vaimulikkonnal veel rahva üle suur võim. Näiteks, kui me Brescias kuulutasime, tulid poisikesed meid preestrite õhutusel kividega loopima. Aja jooksul aga hakkas 16 inimest meiega Piiblit uurima ning üsna lühikese ajaga said neist Jehoova tunnistajad. Ja kes oli nende seas? Üks poistest, kes oli ähvardanud meid kividega loopida! Praegu teenib ta kogudusevanemana ühes Brescia koguduses. Kui me 1955. aastal Bresciast lahkusime, oli seal 40 Kuningriigi kuulutajat.

Seejärel teenisime kolm aastat Livornos, kus suurem osa tunnistajaid olid naised. See tähendas, et neid kogudusega seotud kohustusi, mis tavaliselt määratakse vendadele, pidid täitma õed. Sealt kolisime Genovasse, kust olime 11 aastat tagasi alustanud. Nüüd oli seal juba kogudus. Kuningriigisaal asus esimesel korrusel samas hoones, kus oli ka meie korter.

Genovas alustasin uurimist naisega, kelle mees oli endine poksija ning kohaliku poksisaali juhataja. Naine edenes vaimselt ning peagi sai temast meie kristlik õde. Kuid tema mees oli meie vastane, ning seda pikka aega. Ent siis hakkas ta naisega koosolekutele kaasa tulema. Esialgu mees saali sisse ei tulnud, vaid istus väljas ja kuulas kõnesid sealt. Hiljem, kui olime Genovast lahkunud, sain teada, et ta oli avaldanud soovi hakata Piiblit uurima. Lõpuks ta ristiti ning temast sai südamlik kristlik ülevaataja. See mees jäi ustavaks kuni surmani.

Samuti õpetasin Piiblit naisele, kes oli kihlatud politseinikuga. Algul ilmutas mees Piibli vastu mõningast huvi, kuid pärast pulmi tema suhtumine muutus. Ta osutas naisele vastupanu, nii et naine lõpetas uurimise. Kui ta sellega hiljem siiski uuesti algust tegi, ähvardas mees teda, et kui ta peaks iial leidma meid Piiblit uurimas, laseb ta meid mõlemaid maha. Naine tegi vaimseid edusamme ja temast sai ristitud tunnistaja. Mõistagi ei tulistanud tema mees meid kunagi. Aastaid hiljem, kui ma kord Genovas kokkutulekul käisin, astus keegi mulle selja tagant ligi, kattis mul kätega silmad kinni ja käskis arvata, kes on. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui nägin, et see oli selle sama naise mees. Kui ta oli mind kallistanud, rääkis ta, et oli just tol päeval end ristida lasknud, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale.

Aastatel 1964–1972 oli mul eesõigus käia Charlesiga kaasas, kui ta külastas kogudusi, et neid vaimselt tugevdada. Teenisime peaaegu kogu Põhja-Itaalias: Piemontes, Lombardias ja Liguurias. Seejärel tegime pioneeritööd Firenze lähedal ja hiljem Vercellis. Aastal 1977 oli Vercellis vaid üks kogudus, aga kui me sealt 1999. aastal lahkusime, oli kogudusi kolm. Samal aastal sain ma 91-aastaseks ning meile pakuti võimalust kolida Rooma misjonikodusse, kenasse väikesesse majja suhteliselt rahulikus piirkonnas.

Veel üks kaotus

Charles, kes oli muidu alati hea tervisega olnud, varises 2002. aasta märtsis äkitselt kokku. Ta seisund halvenes üha, kuni ta sama aasta 11. mail suri. Olime olnud koos 71 aastat, üheskoos nutnud kurbadel aegadel ja rõõmustanud, kui meile said osaks õnnistused. Tema surm oli mulle ränk kaotus.

Näen Charlesi sageli vaimusilmas tema kahe nööbireaga ülikonnas ja 1930-ndate viltkaabus. Mul on ikka silme ees tema naeratus ja kõrvus tema tuttav naer. Tänu Jehoova ja paljude kallite kristlike vendade ning õdede abile olen suutnud sel raskel ajal toime tulla. Ootan pikisilmi aega, mil ma Charlesi taas näha saan.

Teenin ikka Jehoovat

Looja teenimine on olnud kõige imelisem asi minu elus. Aastate jooksul olen saanud ’maitsta ja vaadata, et Jehoova on hea’ (Laul 34:9). Olen tundnud tema armastust ja saanud kogeda tema hoolt. Ehkki ma kaotasin oma lapse, on Jehoova andnud mulle üle terve Itaalia palju vaimseid poegi ja tütreid, kes on rõõmustanud nii minu kui ka tema südant.

Üle kõige on mulle alati meeldinud teistele oma Loojast rääkida. Seetõttu käin ikka kuulutamas ja juhatan piibliuurimisi. Mõnikord on mul kahju, et tervis ei luba mul rohkem teha. Aga ma tean, et Jehoova mõistab mu olukorda, armastab mind ja peab väärtuslikuks seda, mida ma teha suudan (Markuse 12:42). Ma püüan elada Laulu 146:2 sõnade järgi: „Ma tahan Jehoovat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida niikaua kui mind on!”c

[Allmärkused]

[Pilt lk 13]

Camille

[Pilt lk 14]

Meie pulmapäeval aastal 1931

[Pilt lk 14]

Ema arvas, et me kõik peame Piiblit uurima, ehkki algul ta sellest huvitatud polnud

[Pilt lk 15]

Koos vend Knorriga Gileadi lõpetamisel aastal 1946

[Pilt lk 17]

Koos Charlesiga veidi aega enne ta surma