Sõbrad 60 aastat, ja see on üksnes algus

SAMA aasta veebruarikuus läksid 122 pioneeri South Lansingisse New Yorgi osariigis, et õppida Gileadi kooli 17. kursusel. Tulevaste misjonäride seas olid Lowell Turner, William (Bill) Kasten, Richard Kelsey ja Ramon Templeton. Lowell ja Bill olid pärit Michiganist, Richard Iowast ja Ramon Californiast ning nad kõik said kiiresti headeks sõpradeks.

Umbes viis kuud hiljem valdas kõiki suur elevus, kui õpilastele teatati, et neile tuleb kõnelema Nathan Knorr peakontorist. Neli venda olid avaldanud soovi teenida võimaluse korral koos samal maal. Kas nad said nüüd teada, kuhu neid misjonäridena teenima määratakse? Jah, said.

Ootusärevus kasvas, kui vend Knorr hakkas klassi ees teada andma, millistesse riikidesse õpilased lähetatakse. Esimesena kutsuti lavale need neli pabistavat venda, kes said oma suureks kergenduseks viimaks teada, et nad saavad kokku jääda. Ent kuhu nad määratakse? Nende klassikaaslased olid üllatunud ja aplodeerisid kaua, kui öeldi, et nad saadetakse Saksamaale.

Jehoova tunnistajad kõikjal maailmas imetlesid seda, kuidas nende usukaaslased Saksamaal olid jäänud ustavaks Hitleri režiimi ajal, mis algas aastal 1933. Paljud õpilased mäletasid, kuidas nad pärast Teist maailmasõda oma Euroopa vendadele ja õdedele rõivaid ja hädaabipakke saatsid. Jumala teenijad Saksamaal olid elavad näited erakordsest usust, otsusekindlusest, julgusest ja Jehoovale lootmisest. „Nüüd on meil võimalik neidsamu kalleid vendi ja õdesid isiklikult tundma õppida,” meenutab Lowell enda tookordseid mõtteid. Pole siis ime, et kõik olid nii elevil ja soovisid enda lähedastele tol õhtul helistada!

1951. aasta 27. juulil hiivas aurulaev Homeland ankru ja lahkus New Yorgi Idajõe sadamast. Neli sõpra alustasid 11-päevast merereisi Saksamaale. Vend Albert Schroeder, üks nende õpetajatest Gileadi koolis, kes sai hiljem juhtiva kogu liikmeks, oli õpetanud neile mõned saksakeelsed laused. Nüüd, kus nad olid ühel pardal koos paljude sakslastega, oleks neil ehk olnud võimalik midagi juurde õppida. Kuid laeval olijad rääkisid saksa keele eri murdeid. Kui segadusttekitav!

Teisipäeva, 7. augusti hommikul pärast korduvaid merehaiguse hoogusid astusid vennad lõpuks Saksamaa pinnale Hamburgis. Kõikjal oli näha vaid kuus aastat tagasi lõppenud sõja haavu. Nähtust kurvastatuna sõitsid nad öise rongiga Wiesbadenisse, kus tollal asus harubüroo.

Kolmapäeva varahommikul kohtusid nad esimese tunnistajaga Saksamaal — kellel oli tüüpiline saksa nimi Hans. Ta viis nad autoga rongijaamast Peetelisse, kus ta jättis nad üsnagi resoluutse olemusega eaka õe seltsi, kes ei osanud üldse inglise keelt. Õde arvas ilmselt, et keelebarjääri saab ületada nii, kui lihtsalt rääkida kõvemini. Ent hoolimata tema üha valjenevast häälest, muutusid nii tema kui ka neli venda järjest ärevamaks. Viimaks tuli kohale harubüroo sulane Erich Frost, kes tervitas neid soojalt inglise keeles. Asi hakkas jumet võtma!

Augusti lõpus käisid neli venda oma esimesel saksakeelsel konvendil, milleks oli Maini-äärses Frankfurtis peetud kokkutulek „Puhas jumalakummardamine”. See, et kohalviibijate kõrgarv oli 47 432 ja et 2373 inimest lasi end ristida, tugevdas vendade misjonitöö indu ja soovi kuulutada. Ent mõni päev hiljem teatas vend Knorr, et neil tuleb jääda Peetelisse ja seal tööle hakata.

Kuna Ramoni südamesoov oli olla misjonär, oli ta varem loobunud võimalusest minna Ameerika Ühendriikide Peetelisse. Ka Richard ja Bill polnud kunagi mõelnud Peeteli teenistusele. Ent rõõm, mida nad hiljem oma ülesandeid täites tundsid, veenis neid, et Jehoova teab alati, mis on kõige parem. On tõepoolest palju targem usaldada Jehoova juhtimist kui hoida kinni omaenda soovidest. See, kes seda mõistab, teenib Jehoovat õnnelikult ükskõik kus ja ükskõik mis ülesandes.

Paljud Saksamaa Peeteli peres olid väga rõõmsad selle üle, et nüüd on nende keskel ameeriklasi, kellega saab inglise keelt praktiseerida. Kuid ühel päeval need lootused purunesid. Vend Frost, kes oli entusiastlik nagu alati, hakkas saksa keeles rääkima nähtavasti millestki tõsisest. Enamik pereliikmeid olid hiirvaiksed, pilk naelutatud oma taldrikule. Uued peetellased, kes küll ei saanud öeldust aru, hakkasid tasapisi taipama, et see puudutas kuidagi neid. Niisiis, kui vend Frost ütles järsult: „Verboten!” („Keelatud!”) ja kordas seda rõhutamiseks veel tugevamalt, muutusid nad rahututeks. Mida nad olid teinud, et nii tugevad tunded lõkkele lõid?

Söögiaeg lõppes ja kõik kadusid kiiruga oma tubadesse. Hiljem üks vend selgitas: „Selleks, et võiksite meid aidata, tuleb teil osata saksa keelt. Seepärast vend Frost ütleski, et niikaua kui te pole keelt selgeks õppinud, on inglise keele rääkimine teiega verboten.”

Peeteli pere tegi kohe nii, nagu öeldi. Peale selle, et see aitas uustulnukatel saksa keelt õppida, õpetas see neile, et armastava venna antud nõu järgimine on tihti meie enda huvides, isegi kui seda on alguses raske teha. Vend Frosti nõuandes peegeldus huvi Jehoova organisatsiooni heaolu ja armastus oma vendade vastu.a Pole siis midagi imestada, et need neli hakkasid aja jooksul teda kalliks pidama.

Jumalakartlikelt sõpradelt võime nii mõndagi väärtuslikku õppida, mis omakorda aitab meil saada paremateks sõpradeks Jehoovaga. Need neli venda õppisid palju ustavatelt Saksa vendadelt ja õdedelt — keda on liiga palju, et neid nimepidi üles lugeda —, ent nad õppisid ka üksteiselt. Richard selgitab: „Lowell oskas veidi saksa keelt ja sai päris hästi hakkama, kuid ülejäänutel meist oli sellega tükk tegemist. Kuna ta oli meie grupist ka kõige vanem, sai temast automaatselt see, kelle poole me pöördusime keeleküsimustes või siis, kui midagi oli vaja otsustada.” Ramon meenutab: „Mul oli nii hea meel, kui üks Šveitsi vend lubas meil pärast meie esimest aastat Saksamaal kasutada puhkuseks enda mägimaja Šveitsis. Kaks nädalat ainult meie päralt ja ei mingit maadlemist saksa keelega! Kuid ma ei teadnud, mis Lowellil plaanis on. Ta nõudis, et loeksime ja arutaksime päevateksti iga hommik saksa keeles! Minu meelehärmiks jäi ta endale kindlaks. Ent me õppisime midagi väga tähtsat. Tuleb võtta kuulda neid, kes peavad silmas sinu parimaid huve, isegi kui sa pole alati kõigega nõus. Selline suhtumine on meile aastate jooksul ülimalt kasulikuks osutunud ning teinud lihtsamaks alluda teokraatlikule juhtimisele.”

Need neli venda õppisid ka hindama üksteise tugevaid külgi, just nagu Filiplastele 2:3 ütleb: „[Pidage] alandliku meelega teisi endast kõrgemaks.” Niisiis palusid teised tihti Billil hoolitseda ülesannete eest, mille puhul kõik kolm olid ühel meelel, et Bill tuleb nendega paremini toime kui keegi teine neist. „Kui oli vaja midagi ette võtta, et lahendada kriitiline või ebameeldiv olukord,” meenutab Lowell, „siis pöördusime Billi poole. Tal oli annet selle peale, et lahendada ebameeldivaid olukordi nii, nagu me kõik teadsime õige olevat, kuid mille puhul meil endil jäi julgusest ja oskustest puudu.”

Üksteise järel otsustasid kõik neli venda abielluda. Kuna nende sõprus rajanes sellel, et nad kõik armastasid Jehoovat ja täisajalist teenistust, olid nad võtnud nõuks leida endale abikaasa, kes tahab Jehoova teenimist elus esikohal hoida. Täisajaline teenistus oli õpetanud neile, et andmine toob palju rohkem rõõmu kui saamine ning et on igati õige panna isiklikud soovid Jehoova teenimisest vähem tähtsale kohale. Seepärast valisid nad abikaasaks õed, kes olid juba täisajalises teenistuses. Nõnda said alguse neli tugevat ja õnnelikku abielu.

Selleks, et sõprus või abielu võiks olla tõeliselt tugev, peab suhtes olema Jehoova (Kog. 4:12). Kuigi surm röövis hiljem Billilt ja Ramonilt abikaasa, kogesid mõlemad, millist rõõmu võib tuua elu koos ustava naisega, kes toetab oma meest. Lowelli ja Richardi kõrval on endiselt toetav kaasa ning Bill, kes abiellus uuesti, tegi abikaasa valikul targa otsuse, nii et ta sai täisajalist teenistust jätkata.

Hilisematel aastatel viisid nende ülesanded neid eri kohtadesse peamiselt Saksamaal, Austrias, Luksemburgis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Seega ei saanud need neli sõpra enam veeta koos nii palju aega, kui nad oleksid soovinud. Ehkki neid lahutas pikk vahemaa, hoidsid nad alati ühendust, rõõmustades üheskoos õnnistuste üle ning nuttes koos, kui keegi neist tundis kurbust (Rooml. 12:15). Säärased sõbrad on väga kallid ning me ei tohiks neid kunagi pidada enesestmõistetavaks. Nad on väärtuslik kingitus Jehoovalt (Õpet. 17:17). Kahjuks on tõelised sõbrad tänapäeva maailmas harv nähtus. Ent igal tõelisel kristlasel võib neid olla rohkesti. Meie kui Jehoova tunnistajad tunneme rõõmu sõprusest usukaaslastega üle kogu maailma ning eelkõige Jumal Jehoova ja Jeesus Kristusega.

Nagu me kõik, on ka need neli venda oma eluteel raskusi kogenud — olgu selleks siis abikaasa surm, võitlus tõsise haigusega, eakate vanemate eest hoolitsemine, lapse kasvatamine täisajalise teenistuse kõrvalt, uute teokraatlike ülesannetega kaasnev kartus või nüüd ka vanadusprobleemid. Kuid oma kogemusest teavad nad ka seda, et sõbrad — olgu nad lähedal või kaugel — aitavad neil, kes armastavad Jehoovat, tulla toime viimse kui ühe raskusega.

Kui kiiduväärt see küll on, et Lowell, Ramon, Bill ja Richard pühendasid oma elu Jehoovale vastavalt 18-, 12-, 11- ja 10-aastaselt ning et nad kõik alustasid täisajalist teenistust vanuses 17—21. Nad tegid nii, nagu Koguja 12:1 innustab: „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil.”

Kui sa oled noor kristlik vend, siis talita võimaluse korral Jehoova üleskutse järgi alustada täisajalist teenistust. Seejärel võid sa tänu tema ärateenimata heldusele kogeda nende nelja sõbra sarnaselt rõõmu, mida toob ringkonna-, piirkonna- või vöönditöö; teenimine Peetelis, kaasa arvatud harubüroo komitees; Kuningriigi teenistuskoolis ja pioneeride teenistuskoolis õpetamine ning nii väikestel kui ka suurtel kokkutulekutel kõnede esitamine. Need neli venda on olnud väga rõõmsad selle üle, et nende teenistusest on olnud kasu kümnetele tuhandetele. Kõik sai võimalikuks lihtsalt seetõttu, et nad järgisid noorte meestena Jehoova armastavat üleskutset teenida teda kogu hingest (Kol. 3:23).

Lowell, Richard ja Ramon teenivad taas koos Saksamaa harubüroos, nüüd Seltersis. Kahjuks suri Bill 2010. aastal, kui ta oli Ameerika Ühendriikides eripioneer. Milline traagiline kaotus vendadele, keda sidus peaaegu 60 aastat kestnud lähedane sõprus! Kuid meie Jumal Jehoova ei unusta kunagi oma sõpru. Me võime olla kindlad, et tema kuningriigivalitsuse all taastatakse iga kristlik sõprus, mis on surma tõttu ajutiselt katkenud.

Veidi enne oma surma kirjutas Bill: „Kogu meie 60-aastase sõpruse juures ei tule mul meelde ühtki ebameeldivat seika. Meie suhted on mulle alati olnud midagi väga erilist.” „Ja see oli üksnes algus,” lisavad kiiresti tema kolm sõpra, kes on kindlad, et nende sõprus jätkub uues maailmas.