Kas sinul on usk nagu Eelijal?

TÄNAPÄEVA inimühiskond õõnestab usku. Intellektuaalid räägivad Jumala olemasolust pilkavalt. Religioossed silmakirjatsejad teevad Jumala pilkealuseks. Ja ilmaliku maailma tegudest ilmneb üha enam, et Jumal lihtsalt ei tähenda midagi. Ükskõik, kas need seisukohad hirmutavad inimest või teevad ta araks või nakatavad ta ükskõiksusega, on tulemus igal juhul sama: tema usk nõrgeneb. Pole ime, et apostel Paulus nimetas usupuudust ’meid nii hõlpsasti takerdavaks patuks’! — Heebrealastele 12:1.

Võib-olla sellepärast pidas Paulus tähtsaks pöörata meie tähelepanu tugeva usuga meeste ja naiste elule. (Heebrealastele 11. peatükk) Sellised eeskujud võivad meid innustada ja meie usku toetada. Vaadelgem näiteks prohvet Eelijat ja koondagem oma tähelepanu tema pika ning täieliku prohvetitee algusosale. Ta elas kuningas Ahabi ja tema paganliku naise, kuninganna Iisebeli ajal, ajal mil, nagu praegugi, usk tõelisse Jumalasse oli madalseisus.

Kümne suguharu kõlvatu kuningriik

Oli see aga paar! Ahab oli kümnest suguharust koosneva Iisraeli Kuningriigi seitsmes kuningas. Nii kurjad kui tema kuus eelkäijat ka olid olnud, oli Ahab veelgi kurjem. Ta ei piirdunud vaid maal levinud kõlvatu vasikakummardamise põlistamisega, vaid abiellus ka võõramaa printsessi Iisebeliga, seega sisse tuues sellise jõulise valejumala Baali kummardamisvormi, mida see maa kunagi polnud tundnud. — 1. Kuningate 16:30—33.

Iisebel oli lapsest saadik baali kultusele pühendunud. Tema isa Etbaal, Astarte (Baali naise) preester, oli mõrvadega rajanud oma tee troonile Siidonis, mis asus Iisraelist otse põhjas. Iisebel mõjutas oma moraalselt nõrka meest rajama Iisraelis baalikultust. Varsti oli maal 450 selle valejumala prohvetit ja 400 jumalanna Ashera prohvetit, kes kõik sõid kuninga lauast. Kui jälk oli nende kummardamisvorm Jehoova, tõelise Jumala silmis! Fallose sümbolid, viljakusriitused, (mees- ja naissoost) templiprostituudid, isegi laste ohverdamine — sellised olid selle vastiku religiooni välised tundemärgid. Ahabi õnnistusel levis see takistamatult üle kogu kuningriigi.

Miljonid iisraellased unustasid Jehoova, maa ja selle veeringluse Looja. Nende jaoks oli Baal see, kes õnnistas maad kuivaperioodi lõppedes vihmasadudega. Igal aastal vaatasid nad lootusrikkalt sellele ’Pilvede Juhtijale’, sellele niinimetatud viljakuse ja vihmaperioodi jumalale, et ta lõpetaks kuivaperioodi. Aasta aasta järel vihmad saabusid. Aasta aasta järel läks au Baalile.

Eelija kuulutab põuda

Ilmselt pika sademeteta suveperioodi lõpus — just siis, kui rahvas hakkas ootama, et Baal juhataks sisse eluandvad vihmasajud — astus näitelavale Eelija.a Ta ilmub Piibli jutustusse ootamatult nagu pikselöök. Meile räägitakse vähe tema taustast ja üldse mitte tema päritolust. Aga vastupidiselt piksele polnud Eelija vihmasaju kuulutaja. Ta teatas Ahabile: „Nii tõesti kui Jehoova, Iisraeli Jumal elab, kelle ees ma seisan: neil aastail ei ole kastet ega vihma muidu kui minu suusõna peale!” — 1. Kuningate 17:1.

Kujutle seda meest, seljas lihtsakoeline karvane kuub. Ta on pärit karmidest Gileadi mägedest ja ilmselt kasvanud alandlike karjaste hulgas. Ta seisab vägeva kuninga Ahabi ees, ilmselt otse tema tohutus palees, kus on muinasjutuline elevandiluust koda, rikkad ja eksootilised kaunistused ning aukartustäratavad ebajumalakujud. Seal, saginarohkes Samaaria kindluslinnas, kus Jehoova kummardamine on peaaegu unustatud, räägib ta Ahabile, et see tema jumal Baal on eimiski ja võimetu midagi tegema. Eelija kuulutab, et ei sellel ega tulevastel aastatel ei tule ei vihma ega kastet!

Kust ta sai sellise usu? Kas ta ei tundnud hirmu, kui ta seisis selle kõrgi ärataganenud kuninga ees? Võib-olla tundis. Enam kui tuhat aastat hiljem kinnitab Jeesuse poolvend Jakoobus meile, et Eelija oli „samasugune nõder [„samasuguste tunnetega”, NW] inimene nagu meiegi”. (Jakoobuse 5:17) Aga pane tähele Eelija sõnu: „Nii tõesti kui Jehoova, Iisraeli Jumal elab, kelle ees ma seisan.” (Meie kursiiv.) Eelija pidas meeles, et Jehoova sulasena seisis ta palju kõrgema trooni ees kui Ahabi oma — universumi Suveräänse Issanda trooni ees! Ta oli selle trooni esindaja, erisaadik. Seda silmas pidades, mis põhjust oli tal karta Ahabit, hädist inimmonarhi, kes oli kaotanud Jehoova õnnistuse?

Polnud sugugi juhus, et Jehoova oli Eelija jaoks nii reaalne. Prohvet oli kahtlemata uurinud ülestähendusi, kuidas Jumal oma rahvaga tegelnud oli. Jehoova oli hoiatanud juute, et ta nuhtleb neid põua ja näljaga, kui nad pöörduvad kummardama valejumalaid. (5. Moosese 11:16, 17) Kindlana selles, et Jehoova viib alati oma sõna täide, Eelija „palus kangesti, et ei sajaks vihma”. — Jakoobuse 5:17.

Juhtimise järgimine väljendab usku

Ometi saatis Eelija kuulutus tollel momendil ta elu hädaohtu. Nüüd oli aeg esile tulla tema usu teisel küljel. Selleks, et ellu jääda, pidi ta ustavalt järgima Jehoova juhendeid: „Mine siit ära ja pöördu ida poole ning ole varjul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit. Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita!” — 1. Kuningate 17:3, 4.

Eelija kuuletus viivitamatult. Kui ta tahtis tema maale osaks saavas põuas ja näljas ellu jääda, pidi ta usaldama mistahes korraldusi, mida Jehoova tema jaoks tegi. See polnud mingil juhul kerge. See tähendas enese varjamist, elamist kuude kaupa täielikus eraldatuses. See tähendas kaarnate toodud liha ja leiva söömist — raipesööjaid linde peeti Moosese Seaduse järgi ebapuhtaks — ja lootmist Jehoovale, et see liha polnud raibe, vaid liha, millest vastavalt seadusele oli veri korralikult välja lastud. See pikaajaline ime on mõnede piiblikommenteerijate meelest nõnda ebatõenäoline, et nad oletavad, et selles kohas pidi algupärane sõna tähendama „araablasi”, mitte üldsegi „kaarnaid”. Aga kaarnad olid ideaalne valik. Keegi ei osanud arvata, et need mitte hinnatud, ebapuhtad linnud, kes lendasid oma toiduraasudega kõrbe, toitsid tegelikult Eelijat, keda Ahab ja Iisebel otsisid kõikidest kuningriikidest! — 1. Kuningate 18:3, 4, 10.

Põua jätkudes võis tõenäoliselt kasvada Eelija mure Kriti kärestikulise jõeoru veevarude pärast. Enamik Iisraeli kärestikulisi jõeorge muutus põua ajal kuivaks ja „mõne aja pärast” juhtus nõnda ka selle jõeoruga. Kas sa võid kujutleda Eelija tundeid, kui vesi alanes järk-järgult kuni viimase nireni ja lammid kahanesid iga päevaga? Kindlasti ta mõtles, mis saab siis, kui vesi on kadunud. Sellele vaatamata jäi Eelija ustavalt paigale. Jehoova ei andnud talle uusi juhendeid enne, kui jõgi oli kuivanud. Prohvetil kästi minna Sareptasse. Seal pidi ta leidma ülalpidamist ühe lesknaise kodus. — 1. Kuningate 17:7—9.

Sarepta! See asula kuulus Siidoni linna alla, kust oli pärit Iisebel ja kus tema isa oli valitsenud kuningana! Kas seal oleks ohutu? Eelija võis ehk sellele mõelda. Aga „ta võttis kätte ning läks”. — 1. Kuningate 17:10.

Jehoova annab ülalpidamise ja elu

Tema kuulekus tasuti peatselt. Nagu ennustatud, kohtas ta lesknaist ja leidis temas just sellise usu, mis tema kaasmaalastel puudus. Sel vaesel lesknaisel jätkus jahu ja õli ainult viimase söömaaja valmistamiseks enesele ja oma väiksele pojale. Äärmisest puudusest hoolimata oli ta siiski valmis tegema leiba kõigepealt Eelijale, lootes tema tõotusele, et Jehoova hoiab jahu tema vakas ja õli tema kruusis niikaua, kui puudus kestab. Pole ime, et Jeesus tuletas omaaja ustavusetuid iisraellasi hukka mõistes meelde selle lesknaise ustavat eeskuju! — 1. Kuningate 17:13—16; Luuka 4:25, 26.

Ent vaatamata sellele imele, pidi nii lesknaise kui ka Eelija usk kohtama karmi katset. Lesknaise poeg suri äkitselt. Rabatud lesk suutis vaid oletada, et sel traagilisel hoobil oli mingi seos „jumalamees” Eelijaga. Ta arvas, et teda nuheldi mingi varasema patu eest. Aga Eelija võttis elutu poja ta kätelt ja kandis ülakambrisse. Ta teadis, et Jehoova suudab anda enamat kui vaid ülalpidamist. Jehoova on elu allikas! Niisiis, Eelija palvetas tõsiselt ja korduvalt, et laps võiks jälle ellu pöörduda.

Eelija polnud esimene, kellel oli selline usk ülesäratamisse, aga ta oli Piibli aruandes esimene, keda ülesäratamiseks kasutati. Poiss „virgus ellu”! Ema rõõmu oleks pidanud nägema, kui Eelija tõi poja tema juurde lihtsate sõnadega: „Vaata, su poeg elab!” Kahtlemata pisarates, ütles ema: „Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees ja et Jehoova sõna sinu suus on tõde!” — 1. Kuningate 17:17—24.

„Mu Jumal on Jehoova”

Kui liigutav ja sobiv on, et Eelija nimi tähendab „Mu Jumal on Jehoova”! Põua ja nälja ajal andis Jehoova talle süüa ja juua; moraalse kaose ajal andis Jehoova talle kindlat juhatust; surma puhul kasutas Jehoova teda elu taastamisel. Ja tundub, et iga kord, kui Eelijat kutsuti üles näitama usku oma Jumalasse — lootma Tema andmisele, järgima Tema juhendeid, lootma sellele, et Tema pühitseb oma nime — sai ta tasuks veelgi enam põhjusi uskuda Jehoovasse. Sama eeskuju osutus õigeks ka siis, kui ta võttis jätkuvalt vastu raskeid ning isegi hirmuäratavaid ülesandeid oma Jumalalt Jehoovalt; tegelikult seisid mõned kõige tähelepanuväärsemad imed tal alles ees. — Vaata 1. Kuningate 18. peatükki.

Tänapäeval on lugu Jehoova sulastega paljus samasugune. Meid võib-olla ei toideta ime läbi ega kasutata meid kellegi ülesäratamiseks; praegu ei ole selliste imede aeg. Aga Jehoova ise ei ole Eelija päevist mitte sugugi muutunud. — 1. Korintlastele 13:8; Jakoobuse 1:17.

Meiegi võime saada mõningaid heidutavaid ülesandeid, mõningaid raskeid ja hirmutavaid territooriume, kuhu meile Jumala poolt antud sõnumiga tuleb jõuda. Me võime kergesti kohata tagakiusamist. Me võime olla isegi näljas. Aga ustavatele üksikisikutele ja tema organisatsioonile tervikuna on Jehoova korduvalt tõestanud, et ta ikka juhib ja kaitseb oma sulaseid. Ta annab neile ikka jõudu täita mistahes ülesandeid, mis ta neile on andnud. Ja ta aitab neil ikka vastu pidada mistahes katsumustes, mis neile selles rahutus maailmas osaks saavad. — Laul 55:23.

[Allmärkus]

[Pilt lk 18]

Kas sina usud nagu Eelija, et Jehoova hoolitseb oma sulaste vajaduste eest?