Inimkonna imeline tervendamine on lähedal
„NIISUGUST asja me pole ilmaski näinud!” Nii ütles inimene, kes nägi pealt seda, kuidas Jeesus halvatu ime läbi silmapilkselt terveks tegi (Markuse 2:12). Jeesus parandas ka pimedaid, tummasid, vigaseid ning sedasama tegid tema järelkäijad. Millise jõuga Jeesus seda tegi? Millist rolli etendas selles usk? Mida näitavad need esimese sajandi juhtumid tänapäevase imetervendamise kohta? (Matteuse 15:30, 31.)
„Sinu usk on sind aidanud”
Tänapäeva usutervendajatele meeldib tsiteerida Jeesuse ütlust naisele, kes kannatas 12 aastat verejooksu pärast ning kes tuli tema käest abi saama: „Sinu usk on sind aidanud” (Luuka 8:43—48). Kas Jeesuse ütlus näitab, et naise tervekssaamine sõltus viimase usust? Kas see oli eeskujuks tänapäeval praktiseeritavale „usutervendamisele”?
Kui loeme Piiblit hoolikalt, näeme, et Jeesus ja tema jüngrid ei nõudnud enamikul juhtudel, et haiged peaksid enne tervekssaamist oma usku kinnitama. Naine, kellest eespool räägiti, läks sõnagi lausumata Jeesuse juurde ja puudutas selja tagant vaikselt tema kuube, ning „sedamaid lakkas ta verejooks”. Ühel teisel korral tervendas Jeesus mehe, kes oli üks tema arreteerijaid. Ta tervendas isegi mehe, kel polnud õrna aimugi sellest, kes on Jeesus (Luuka 22:50, 51; Johannese 5:5—9, 13; 9:24—34).
Millist rolli siis usk etendas? Kui Jeesus oli oma jüngritega Tüürose ja Siidoni piirkonnas, tuli üks Kaananea naine ning kisendas: „Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti.” Kujuta ette tema meeleheidet, kui ta anus: „Issand, aita mind!” Jeesus tundis talle kaasa ning vastas: „Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!” Ning tema tütar sai terveks „sestsamast tunnist” (Matteuse 15:21—28). Kahtlemata oli sellega seotud usk, kuid kelle usk? Pane tähele, et Jeesus ei kiitnud mitte haige lapse, vaid ema usku. Ja usku millesse? Kõnetades Jeesust kui „Issandat, Taaveti poega”, tunnistas naine avalikult, et Jeesus on tõotatud Messias. See polnud lihtsalt usu ilmutamine Jumalasse ega tervendaja väesse. Kui Jeesus ütles, et „sinu usk on sind aidanud”, mõtles ta seda, et ilma usuta temasse kui Messiasse ei oleks vaevatud tulnudki temalt tervendamist paluma.
Nendest Pühakirja näidetest saame teada, et Jeesuse sooritatud tervendamine oli sootuks erinev sellest, mida tänapäeval üldiselt nähakse ja millest räägitakse. Tol ajal ei kaasnenud tervendamisega mingisuguseid jõulisi tundeavaldusi: rahvahulkade karjumist, laulmist, halisemist, minestamist ja muud seesugust ega Jeesuse dramaatilist hullust. Lisaks sellele ei jätnud Jeesus kunagi kahtlevaid inimesi tervendamata, tuues vabanduseks, et neil puudub usk või nad pole küllalt heldekäeliselt annetanud.
Tervendamine Jumala väega
Kuidas oli Jeesusel ja tema jüngritel võimalik inimesi tervendada? „Issanda vägi oli seal selleks, et Jeesus terveks teeks,” vastab Piibel (Luuka 5:17). Luuka 9:43 ütleb, et pärast üht tervendamist „kõik hämmastusid Jumala suurest väest”. Nagu kohane, ei tõmmanud Jeesus tervendamisega tähelepanu endale. Kord ütles ta mehele, kelle ta oli vabastanud deemonist: „Mine koju omaste juurde ja teata neile, mis suuri asju Issand [„Jehoova”, UM] sulle on teinud ja kuidas ta sinu peale on halastanud” (Markuse 5:19).
Kuna Jeesus ja apostlid tervendasid Jumala väega, on kerge mõista, miks tervendatavalt alati usku ei nõutud. Kuid tugev usk pidi olema sellel, kes tervendas. Seega, kui Jeesuse järelkäijad ei suutnud ajada välja üht eriti võimsat deemonit, ütles Jeesus neile põhjuse: „Teie nõdra usu pärast” (Matteuse 17:20).
Imetervendamise eesmärk
Kuigi Jeesus sooritas oma maise teenistuse jooksul palju tervendamisi, ei olnud „tervendamisteenistus” tema peamine eesmärk. Ta ei nõudnud imetervendamise eest kunagi tasu ega palunud ka mingisuguseid annetusi, ning see oli teisejärguline tema peamise ülesande — ’Jumala riigi evangeeliumi kuulutamise’ kõrval (Matteuse 9:35). Jutustus ütleb, et kord „ta võttis nad vastu ja rääkis neile Jumala riigist; ja kellele oli vaja ravitsemist, need ta tegi terveks” (Luuka 9:11). Jeesust nimetatakse evangeeliumides tihti „õpetajaks”, kuid mitte kunagi ei nimetata teda „tervendajaks”.
Miks siis Jeesus sooritas imetervendamisi? Põhiliselt tõestamaks, et tema on tõotatud Messias. Kui Ristija Johannes ebaõiglaselt vangistati, tahtis ta saada kinnitust sellele, et ta on täitnud selle, mida Jumal saatis teda tegema. Ta lähetas oma jüngrid Jeesuse käest küsima: „Kas oled sina see, kes tuleb, või peame teist ootama?” Pane tähele, mida Jeesus Johannese jüngritele vastas: „Minge ja teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad saavad nägijaiks ja jalutud käivad, pidalitõbised tehakse puhtaks ja kurdid kuulevad, ja surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi” (Matteuse 11:2—5).
Tõsiasi, et Jeesus sooritas peale tervendamiste ka teisi imetegusid, nagu on kirjas evangeeliumides, tõestas kindlalt, et tema on see, „kes tuleb”, ehk tõotatud Messias. Kellelgi polnud vaja ’oodata teist’.
Mida öelda tänapäeva imetervendamiste kohta?
Kas me peaksime siis ootama, et Jumal tõestaks ka tänapäeval oma väge tervendamiste kaudu? Ei. Kahtlemata tõestas Jeesus Jumala väe abil tehtud imetegudega, et tema on Messias, kelle tulekut Jumal oli tõotanud. Jeesuse võimsad teod on kirjas Piiblis ning kõik võivad neid lugeda. Pole mingit vajadust selleks, et Jumal peaks tõestama oma väge igale inimpõlvele, korrates neid tegusid.
On huvitav, et tervendamised ning muud imeteod veensid inimesi vaid mõningal määral. Isegi mõned Jeesuse imetegude pealtnägijad ei uskunud, et tema taevane Isa teda toetab. „Ehk ta küll palju tunnustähti oli teinud nende nähes, ei uskunud nad siiski temasse” (Johannese 12:37). Pärast seda, kui apostel Paulus oli arutlenud prohvetliku ennustamise, keeltega rääkimise, tervendamise ja ka teiste imeliste andide üle, mida Jumal oli mitmetele esimese sajandi kristliku koguduse liikmetele andnud, inspireeriti teda ütlema: „Olgu prohveti ennustused, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad; olgu tunnetus, see lõpeb ära. Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik!” (1. Korintlastele 12:28—31; 13:8—10).
Muidugi on usk Jumalasse meie heaoluks eluliselt tähtis. Aga kui usk põhineb valedel tervendamislootustel, viib see ainult pettumusteni. Veelgi enam, Jeesus andis lõpuaja kohta sellise hoiatuse: „Valekristusi ja valeprohveteid tõuseb ja need teevad suuri tunnustähti ja imesid, et eksitada, kui võimalik, ka äravalituid” (Matteuse 24:24). Peale šarlataanluse ja pettuse võib olla tegemist ka deemonliku väega. Seepärast ei peaks meid üllatama väited seletamatutest juhtumitest, ning kindlasti ei põhine tõeline usk Jumalasse seesugustel kogemustel.
Kuna tänapäeval ei soorita keegi selliseid tervendamisi nagu Jeesus, kas oleme selle tõttu halvemas olukorras? Kindlasti mitte. Tegelikult need, kelle Jeesus terveks tegi, võisid hiljem uuesti haigeks jääda. Nad kõik vananesid ja surid. Kasu, mis tulenes tervendamisest, oli suhteliselt lühiajaline. Kuid Jeesuse imetervendamistel on kestev tähendus selles mõttes, et need on eelpildiks tulevikuõnnistustest.
Pärast seda, kui eespool mainitud Alexandre ja Benedita hakkasid uurima Jumala Sõna Piiblit, ei usu nad enam nüüdisaegsesse usutervendamisse ega spiritistlikesse võtetesse. Hoolimata sellest on nad veendunud, et imetervendamised pole vaid minevikusündmused. Kuidas nii? Koos miljonite teiste kogu maakeral elavate inimestega ootavad nad igatsusega tervendamist Jumala Kuningriigi valitsuse all (Matteuse 6:10).
Haigusi ja surma ei ole enam
Nagu varem teada saime, polnud Jeesuse teenistuse peamine eesmärk haigete tervendamine ega teiste imetegude sooritamine. Pigem oli tema peamine töö Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulutada (Matteuse 9:35; Luuka 4:43; 8:1). Kuningriik on abinõu, mille kaudu Jumal tervendab inimkonna ime läbi ning kaotab kogu kahju, mida patt ja ebatäiuslikkus inimperele kaasa on toonud. Kuidas ja millal Jumal selle täide viib?
Kristus Jeesus andis oma apostel Johannesele prohvetliku nägemuse selle kohta, mis toimub sajandeid hiljem: „Nüüd on õnnistus ja vägi ja kuninglik valitsus saanud meie Jumala ja meelevald tema Kristuse kätte” (Ilmutuse 12:10). Kõik tõendid näitavad, et 1914. aastal visati Jumala suur vastane Saatan alla maa lähedusse ning et Kuningriik juba tegutseb! Jeesus on määratud Messia Kuningriigi kuningaks ning on nüüd valmis maa peal suuri muudatusi läbi viima.
Jeesuse taevane valitsus hakkab peagi valitsema õiglase uue inimühiskonna ehk „uue maa” üle (2. Peetruse 3:13). Milline olukord valitseb sel ajal? See on hiilgav pilguheit tulevikku: „Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud .. Ja [Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Ilmutuse 21:1, 4).
Kas sa suudad ette kujutada, milline on elu siis, kui inimkonna imeline tervendamine aset leiab? „Ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!” Rahvale, kes seal elab, antakse süü andeks!” Jah, Jumal teeb seda, mida usutervendajad kunagi teha ei suudaks. „Ta neelab surma ära igaveseks ajaks!” Tõepoolest, „Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt” (Jesaja 25:8; 33:24).
[Pilt lk 7]
Jumala Kuningriigi valitsuse all tervendatakse inimkond ime läbi