Kas elame tänasele päevale või eesootavale igavikule?
”Me oleme päästetud lootuses.” (ROOMLASTELE 8:24)
1. Mida õpetasid epikuurlased ja kuidas see filosoofia mõningaid kristlasi mõjutas?
APOSTEL Paulus kirjutas Korintoses elavatele kristlastele: ”Kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et ei olevatki surnute ülestõusmist?” (1. Korintlastele 15:12). Ilmselt oli kreeka mõttetarga Epikurose filosoofia esimese sajandi kristlastele mingil määral oma mürgist mõju avaldanud. Seetõttu tõi Paulus välja Epikurose õpetuse: ”Söögem ja joogem, sest homme me sureme!” (1. Korintlastele 15:32). Olles täielikult hüljanud usu surmajärgsesse ellu, uskusid selle filosoofi järelkäijad, et lihalikud naudingud on ainus ja peamine hüve inimese elus (Apostlite teod 17:18, 32). Epikuurlaste filosoofia oli enesekeskne, küüniline ja lõppkokkuvõttes kõlbeliselt laostav.
2. a) Miks oli nõnda ohtlik ülestõusmist eitada? b) Kuidas kinnitas Paulus Korintose kristlaste usku?
2 Sel moel ülestõusmise eitamine tõi kaasa kaugeleulatuvad tagajärjed. Paulus arutles: ”Kui ei ole surnute ülestõusmist, siis ei ole ka Kristus üles äratatud. Ent kui Kristus mitte ei ole üles äratatud, siis on meie jutlus tühine ja tühine on ka teie usk.” ”Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad” (1. Korintlastele 15:13—18; 15:19, UT). Tõepoolest, ilma eesootava igavese elu lootuseta oleks kristlus ”tühine”. Sellel ei oleks mingit mõtet. Seepärast pole mingi ime, et seesuguse paganliku mõtteviisi tagajärjel oli Korintose kogudusest saanud probleemide kasvulava (1. Korintlastele 1:11; 5:1; 6:1; 11:20—22). Sestap võttis Paulus nõuks kinnitada nende usku ülestõusmisesse. Raudse loogika, pühakirjatsitaatide ja näidete varal kõrvaldas ta vähimagi kahtluse ning tõestas, et ülestõusmislootus ei ole väljamõeldis, vaid tõelisus, ja see läheb kindlasti täide. Selle põhjal võis ta oma kaasusklikke õhutada: ”Olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!” (1. Korintlastele 15:20—58).
”Valvake”
3., 4. a) Milline ohtlik hoiak pidi viimseil päevil mõningate üle võimust võtma, nagu Peetrus ennustas? b) Mida me endale ühtelugu meelde peame tuletama?
3 Tänapäeval on paljudel pessimistlik elan-ainult-tänase-päeva-nimel-hoiak (Efeslastele 2:2). Just seda apostel Peetrus ennustaski. Ta rääkis, et tuleb ”pilkesõnadega pilkajaid, kes .. ütlevad: ”Kus on tema tulemise tõotus? Sest sellest ajast, kui isad läksid hingama, jääb kõik nõnda, nagu oli loomise algusest!”” (2. Peetruse 3:3, 4). Kui tõelised jumalakummardajad taolise vaate omaks võtaksid, muutuksid nad ”viitsimatuks ja viljatuks” (2. Peetruse 1:8). Õnneks ei ole enamiku Jumala rahva liikmetega tänapäeval seda juhtunud.
4 Ei ole väär tunda huvi selle vastu, millal saabub praeguse kurja maailma lõpp. Tuleta meelde kasvõi Jeesuse apostlite huvi, mis väljendus küsimuses: ”Issand, kas sa sel ajal jälle ehitad Iisraelile kuningriigi?” Jeesus kostis: ”Teile ei sünni teada aegu ega hetki, mis Isa omas meelevallas on määranud” (Apostlite teod 1:6, 7). Nendes sõnades peitub seesama põhitõde, mille ta Õlimäelgi välja oli öelnud: ”Te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! .. Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva!” (Matteuse 24:42, 44). Meil tuleb seda nõuannet endale ühtelugu meelde tuletada! Mõningatel on ehk kiusatus mõelda: ”Vahest peaksin pisut tempot aeglustama ning asju rahulikumalt võtma.” See oleks küll viga! Mõtle näiteks ”Kõuepoegadele” Jakoobusele ja Johannesele (Markuse 3:17).
5., 6. Mida võime õppida Jakoobuse ja Johannese eeskujust?
5 Me teame, et Jakoobus oli ääretult innukas apostel (Luuka 9:51—55). Pärast kristliku koguduse rajamist etendas tema selle tegevuses ilmselt olulist osa. Ent kui Jakoobus oli veel suhteliselt noor, laskis Herodes Agrippa I ta hukata (Apostlite teod 12:1—3). Kas võiksime arvata, et nähes oma elu ootamatult lõppevat, tundis Jakoobus kurbust, et ta oli olnud nii innukas ja end teenistuses sedavõrd pingutanud? Vaevalt küll! Kahtlemata oli ta rõõmus, et oli oma suhteliselt lühikese elu parimad aastad Jehoova teenistuses mööda saatnud. Meistki ei tea keegi ette, kas ehk ei taba meie elu ootamatu lõpp (Koguja 9:11; võrdle Luuka 12:20, 21). Sellepärast on meil kindlasti arukas püsida Jehoova teenistuses alati ülimalt innuka ja aktiivsena. Sel moel hoiame oma head nime tema ees ning elame eesootavat igavikku pidevalt silmas pidades (Koguja 7:1).
6 Samuti võime õppida apostel Johannesest, kes kuulis oma kõrvaga Jeesuse jõulist üleskutset: ”Valvake” (Matteuse 25:13; Markuse 13:37; Luuka 21:34—36). Johannes võttis selle südamesse ning teenis palju aastakümneid suure innuga. Ilmselt elas ta kauem kui kõik teised apostlid. Kui ta üsna elatanuna vaatas tagasi oma aastakümnete pikkusele ustavale tegevusele, kas arvas ta, et on teinud vea, elanud tühja või tasakaalutut elu? Kindlasti mitte! Ta pilk oli ikka veel õhinal tulevikku suunatud. Kui ülesäratatud Jeesus ütles: ”Tõesti, mina tulen varsti!”, vastas Johannes kohemaid: ”Aamen, tule, Issand Jeesus!” (Ilmutuse 22:20). Kahtlemata ei elanud Johannes olevale ega igatsenud vaikset ja rahulikku ”normaalset elu”. Ta oli otsustanud teenida alati kõigest oma hingest ja väest, tulgu Issand millal tahes. Kuidas on lugu meiega?
Igavesse ellu uskumise alus
7. a) Mil moel oli igavese elu lootus ’tõotatud enne igavesi aegu’? b) Kuidas heitis Jeesus valgust igavese elu lootusele?
7 Võid olla kindel, et igavese elu lootus ei ole lihtsalt inimlik unistus ega fantaasia. Nagu Tiitusele 1:2 ütleb, on Jumalale andumuse aluseks ”igavese elu lootus, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu”. Juba Jumala esialgse eesmärgi kohaselt pidid kõik kuulekad inimesed igavesti elama (1. Moosese 1:28). Mitte miski, isegi mitte Aadama ja Eeva vastuhakk, ei saa seda eesmärki nurja ajada. Nagu nähtub 1. Moosese 3:15 sõnadest, tõotas Jumal viivitamatult, et tuleb ”seeme”, kes heastab kõik inimkonnale osaks saanud kahju. Kui see ”seeme” ehk Messias Jeesus saabus, oli igavese elu lootus üks tema põhiõpetusi (Johannese 3:16; 6:47, 51; 10:28; 17:3). Andes oma täiusliku elu lunaks, omandas Kristus seadusliku õiguse kinkida inimkonnale igavene elu (Matteuse 20:28). Osa tema jüngreid, kokku 144000, saab elada igavesti taevas (Ilmutuse 14:1—4). Nõnda mõningad, kes kord olid surelikud, ’riietuvad surematusega’ (1. Korintlastele 15:53).
8. a) Mis on ”surematus” ja miks kingib Jehoova selle 144000-le? b) Millise lootuse andis Jeesus ”teistele lammastele”?
8 ”Surematus” tähendab enamat kui fakti, et kunagi ei tule surra. Sellega kaasneb ”hävimatu elu vägi” (Heebrealastele 7:16, UT; võrdle Ilmutuse 20:6). Mida aga Jumal taolise erakordse kingiga korda saadab? Tuleta meelde Saatana pilget, et mitte ühtegi Jumala loodut ei saa usaldada (Iiob 1:9—11; 2:4, 5). Kinkides 144000 inimesele surematuse, näitab Jumal, et ta usaldab jäägitult seda inimrühma, kes on nii silmapaistval moel Saatana pilkele vastuse andnud. Mis aga saab ülejäänud inimkonnast? Jeesus ütles selle Kuningriigi pärijate ”pisukese karjukese” esimestele liikmetele, et nad ’istuvad aujärgedel ja mõistavad kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle’ (Luuka 12:32; 22:30). See näitab, et ülejäänud inimesed võivad elada igavesti maa peal selle Kuningriigi alamatena. Kuigi nendele ”teistele lammastele” ei anta surematust, saavad nad siiski ”igavese elu” (Johannese 10:16; Matteuse 25:46). Seega on igavene elu kõigi kristlaste lootus. See pole fantaasia; seda on pühalikult tõotanud ”Jumal, kes ei valeta,” ja selle eest on makstud Jeesuse kalli verega (Tiitusele 1:2).
Kas see täitub kauges tulevikus?
9., 10. Millised seigad osutavad ilmselgelt tõsiasjale, et lõpp on lähedal?
9 Apostel Pauluse ennustuse kohaselt võib ”raskete aegade” järgi ilmselgelt aru saada, et oleme jõudnud ”viimsetesse päevadesse”. Nähes inimühiskonda endi ümber üha enam armastusetuse, ahnuse, eneserahuldamise ja jumalatuse mülkasse vajuvat, kas ei taju me siis, et päev, mil Jehoova viib täide kohtuotsused selle kurja maailma üle, läheneb kiiresti? Kas ei näe me, kuidas vägivalla ja vihavaenu kasvades lähevad kõikjal täide Pauluse sõnad: ”Kurjad inimesed ja petised lähevad ikka pahemaks”? (2. Timoteosele 3:1—5, 13.) Võivad küll kostuda mõningad optimistlikud ”rahu ja julgeoleku” hüüud, kuid kõik rahuväljavaated haihtuvad, sest neid tabab ”äkiline hukatus nõnda nagu lapsevaev naise, kes on käima peal; ja nad ei pääse mitte pakku”. Meie ei ole pimeduses, vaid teame, millisel ajal me elame. Seepärast ”valvakem ja olgem kained” (1. Tessalooniklastele 5:1—6).
10 Peale selle näitab Piibel, et viimsed päevad kestavad ”pisut aega” (Ilmutuse 12:12; võrdle 17:9b, 10). Suurem osa sellest lühikesest ajast on ilmselt juba möödas. Näiteks Taanieli prohvetiennustuses kirjeldatakse täpselt ”Põhja kuninga” ja ”Lõuna kuninga” vahelist konflikti, mis on ulatunud käesolevasse sajandisse (Taaniel 11:5, 6). Ennustuse kohaselt on oodata veel vaid ”Põhja kuninga” lõplikku rünnakut, mida kirjeldatakse Taanieli 11:44, 45. (Selle prohvetiennustuse käsitluse leiad ajakirjast ”Vahitorn”, 1. juuli 1987 [ingliskeelne number] ja 1. november 1993.)
11. a) Mil määral on Matteuse 24:14 täide läinud? b) Mida näitavad Jeesuse sõnad, mis on kirjas Matteuse 10:23?
11 Teame ka Jeesuse ennustust, et ”seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots” (Matteuse 24:14). Tänapäeval tegutsevad Jehoova tunnistajad 233 maal, saarerühmal ja territooriumil. Tõsi, siiani on mõningad territooriumid n-ö. puutumatud ja Jehoova seatud ajal võib ka seal avaneda uks kuulutustööks (1. Korintlastele 16:9). Kuid Jeesuse sõnad, mis on kirjas Matteuse 10:23, annavad siiski tõsist mõtlemisainet: ”Te ei jõua Iisraeli linnu õpetades läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb!” Kuigi head sõnumit kuulutatakse kindlasti kogu maal, ei jõua me Kuningriigi sõnumiga isiklikult igasse maakera paika, enne kui Jeesus ”tuleb” kohtuotsuste Täideviijana.
12. a) Millisele ’pitseri panemisele’ viidatakse Ilmutuse 7:3 sõnades? b) Mida tähendab see, et võitute arv maa peal on pisukeseks kahanenud?
12 Mõtle Ilmutuse 7:1, 3 sõnadele, et hävingu ’nelja tuult’ peetakse kinni, kuni ’on pandud pitser Jumala sulaste otsaesisele’. Need sõnad ei viita algsele pitseriga märgistamisele, mis leiab aset siis, kui 144000 liikmed taevase kutse saavad (Efeslastele 1:13). Need osutavad hoopis lõplikule pitserimärgi panemisele ajal, mil nad saavad muutmatu kinnituse selle kohta, et nad on ära märgitud kui läbikatsutud ja ustavad ”Jumala sulased”. Maa peale järele jäänud tõeliste võitud Jumala poegade arv on kahanenud õige pisukeseks. Peale selle ütleb Piibel selgelt, et suure viletsuse esimest järku ’lühendatakse’ just ”äravalitute pärast” (Matteuse 24:21, 22). Enamik neist, kes tunnistab end võituks, on päris eakad. Kas seegi ei näita, et lõpp on lähedal?
Ustav vahimees
13., 14. Mis on vahimehe klassi kohus?
13 Senikaua aga on meil mõistlik järgida ’ustava sulase’ juhendeid (Matteuse 24:45). Üle saja aasta on see praegusaja ”sulane” ustavalt ”vahimehe” ametit pidanud (Hesekiel 3:17—21). ”Vahitorni” 1984. aasta 1. jaanuari number selgitas: ”See vahimees jälgib, kuidas sündmused maa peal Piibli prohvetiennustusi täide viivad, laseb kõlada hoiatusel, et ähvardavalt lähedal on ”suur viletsus, mille sarnast ei ole olnud maailma algusest”, ja annab teada ”häid sõnumeid”.” (Matteuse 24:21; Jesaja 52:7.)
14 Pea meeles: vahimehe kohus on kuulutada seda, ”mida ta näeb” (Jesaja 21:6—8). Piibli aegadel laskis vahimees hoiatusel kõlada isegi siis, kui potentsiaalne oht oli veel sedavõrd kaugel, et sellest selgesti aru ei võinud saada (2. Kuningate 9:17, 18). Muidugi anti tollal ka valehäireid. Kuid tubli vahimees ei hoidnud end tagasi kartusest, et ta võib häbisse jääda. Mis tunne sul oleks, kui su maja põleks, kuid tuletõrjujad ei viitsiks kohale tulla, arvates, et see võib olla valehäire? Taolised mehed peaksid ju igale ohumärgile viivitamatult reageerima! Samamoodi on ka vahimehe klass rääkinud siis, kui olukorrad näisid selleks põhjust andvat.
15., 16. a) Miks meie arusaamad seoses prohvetikuulutustega muutuvad? b) Mida võime õppida ustavatest Jumala sulastest, kes mõningatest prohvetiennustustest valesti aru said?
15 Sündmuste arenedes aga oleme prohvetikuulutustest selgemini aru saama hakanud. Ajalugu on näidanud, et väga harva, kui üldse, mõistetakse Jumala prohvetikuulutusi täielikult enne nende täideminekut. Jumal ütles Aabramile täpselt, kui kaua peavad tema järglased olema ”võõrastena maal, mis ei ole nende oma” — nimelt 400 aastat (1. Moosese 15:13). Siiski kippus Mooses enneaegselt päästjaks (Apostlite teod 7:23—30).
16 Mõtle ka Messia kohta käivatele prohvetiennustustele. Tagantjärele näib selgemast selge, et Messia surm ja ülestõusmine olid ette kuulutatud (Jesaja 53:8—10). Ometi ei suutnud Jeesuse jüngridki seda tõsiasja mõista (Matteuse 16:21—23). Nad ei saanud aru, et Taanieli 7:13, 14 ennustus läheb täide Kristuse tulevase pa·rou·siʹa ehk ”juuresoleku” ajal (Matteuse 24:3, UM). Nõnda eksisid nad oma arvestustes peaaegu 2000 aastaga, kui nad küsisid Jeesuselt: ”Issand, kas sa sel ajal jälle ehitad Iisraelile kuningriigi?” (Apostlite teod 1:6). Isegi pärast seda, kui kristlikule kogudusele oli pandud kindel alus, kerkis ikka esile väärarusaamu ja valeootusi (2. Tessalooniklastele 2:1, 2). Kuigi mõningatel oli vahetevahel ekslikke seisukohti, on kummatigi ilmselge, et Jehoova õnnistas nende esimese sajandi usklike tööd!
17. Kuidas peaksime suhtuma sellesse, kui meie arusaamad Pühakirjast muutuvad?
17 Nüüdisaegne vahimehe klass on samuti pidanud aeg-ajalt oma seisukohti korrigeerima. Ent kas selles, et Jehoova on ’ustavat sulast’ õnnistanud, on siiski mingit kahtlust? Pealegi, kui asja tervikuna vaadelda, kas pole enamik muudatusi olnud suhteliselt väikesed? Meie põhilised arusaamad Piiblist pole muutunud. Meie veendumus, et elame viimseil päevil, on kindlam kui kunagi varem!
Elu eesootava igaviku nimel
18. Miks peaksime hoiduma elamast ainult tänasele päevale?
18 Kuigi maailmas võib valitseda suhtumine ”söögem ja joogem, sest homme me sureme”, ei või meie seesugust hoiakut omaks võtta. Miks ajada asjatult taga kõiki praeguse elu naudinguid, kui võib püüelda eesootava igaviku poole? Ei taevane surematu elu lootus ega maine igavese elu lootus pole kumbki unistus ega fantaasia. See on reaalsus, mida on tõotanud Jumal, ”kes ei valeta” (Tiitusele 1:2). Tõendid näitavad ümberlükkamatult, et meie lootuse täideminek on ligi! Järelejäänud ”aeg on lühike” (1. Korintlastele 7:29).
19., 20. a) Kuidas vaatab Jehoova ohvritele, mida oleme Kuningriigi huvides toonud? b) Miks meil tuleb elada igavikku silmas pidades?
19 Tõsi küll, praegune maailmakorraldus on kestnud juba kauem, kui paljud seda arvasid. Ehk mõtleb mõni praegu, et kui ta oleks seda varem teadnud, ei oleks ta mõningaid ohvreid toonudki. Kuid selle pärast ei tohiks küll kahetsust tunda. Kujutab ju kristlus juba oma põhiolemuselt ohvrite toomist. Kristlased ’salgavad end’ (Matteuse 16:24). Me ei tohiks kunagi tunda, et oleme Jumalale meeldimiseks asjatult pingutanud. Jeesus tõotas: ”Ei ole kedagi, kes maja või vennad või õed või ema või isa või naise või põllud on maha jätnud minu ja armuõpetuse pärast ega saaks sajakordselt nüüd .. ja tulevases maailmaajastus igavest elu!” (Markuse 10:29, 30). Kui tähtsad näivad meie töö, maja või pangaarve tuhande aasta pärast? Jehoovale toodud ohvrid aga on tähendusrikkad ka miljoni — isegi miljardi aasta pärast! ”Sest Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod” (Heebrealastele 6:10).
20 Elagem seepärast igavikku silmas pidades, vaadates mitte ”nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed” (2. Korintlastele 4:18). Prohvet Habakuk kirjutas: ”Nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle mitte!” (Habakuk 2:3). Kuidas mõjutab lõpu ’ootamine’ meie isiklike ja perekondlike kohustuste täitmist? Neid küsimusi käsitletakse järgmises artiklis.
Kordamiseks
◻ Millist mõju on selle maailmakorralduse lõpu näiline viibimine mõningatele avaldanud?
◻ Mille alusel me võime loota igavesele elule?
◻ Kuidas peaksime vaatama ohvritele, mida me Kuningriigi huvides oleme toonud?
[Pilt lk 15]
Ülemaailmne kuulutustöö peab saama tehtud enne lõppu