Piibli 60. raamat — 1. Peetruse kiri

Kirjutaja: Peetrus

Kirjutamiskoht: Babülon

Kirjutamine lõpetati: umbes a 62—64 m.a.j

ALGKRISTLASED kuulutasid Jumala aulisi tegusid, mille tulemusel edenes Kuningriigi töö jõudsalt ja laienes üle terve Rooma impeeriumi. Osa inimesi aga mõistis vääriti selle innuka grupi tegevust. Näiteks oli nende religioon alguse saanud Jeruusalemmas ja juutide hulgas, mistõttu mõned ajasid nad segamini poliitiliselt meelestatud juudi selootidega, keda ärritas roomlaste ikke all elamine ning kes põhjustasid kohalikele valitsejatele alaliselt probleeme. Lisaks eristas kristlasi see, et nad polnud nõus tooma keisrile ohvreid ega võtma osa tolleaegsetest paganlikest usutalitustest. Kristlastest kõneldi halba ja nad kogesid usu pärast palju katsumusi. Peetrus kirjutas oma esimese kirja just õigel ajal ja hästi läbimõeldult, millest ilmneb, et Jumala vaim juhtis teda. Ta ergutas kristlasi jääma kindlaks ning andis neile nõu, kuidas käituda tollase keisri Nero alamatena. See kiri oli kristlastele väga ajakohane, kuna õige pea pärast seda puhkes äge tagakiusamine.

² Kirja avasõnad kinnitavad, et selle on kirjutanud Peetrus. Ka Eirenaios, Clemens Aleksandriast, Origenes ja Tertullianus tsiteerivad seda kirja, mainides Peetrust selle kirjutajana.a Peetruse esimese kirja autentsus on sama hästi tõestatud nagu kõigi teiste inspireeritud kirjade oma. Eusebios annab teada, et kirikuisad kasutasid palju seda kirja; tema ajal (u 260—342 m.a.j) ei kahelnud keegi selle autentsuses. Ka teise sajandi algul elanud Ignatius, Hermas ja Barnabas viitavad sellele.b Peetruse esimene kiri on täielikus kooskõlas ülejäänud inspireeritud Pühakirjaga ning esitab võimsa sõnumi juudi ja mittejuudi kristlastele, kes elasid hajali Väike-Aasias — ”Pontoses, Galaatias, Kapadookias, Aasias ja Bitüünias” (1. Peetr. 1:1).

³ Millal see kiri kirjutati? Kirja väljenduslaadist ilmneb, et kristlased juba kogesid suuri raskusi, mida põhjustasid paganad või juudid, kes polnud usku pöördunud, ent Nero põhjustatud tagakiusamislaine, mis lahvatas aastal 64, polnud veel alanud. On tõenäoline, et Peetrus kirjutas oma kirja vahetult enne seda, ilmselt millalgi aastatel 62—64. Seda järeldust kinnitab tõik, et Markus oli tollal veel koos Peetrusega. Pauluse esimese vangistuse ajal Roomas (u 59—61) oli Markus koos Paulusega, kuid võttis siis ette reisi Väike-Aasiasse; Pauluse teise vangistuse ajal (u 65) kavatses Markus Paulusega jälle Roomas kokku saada (1. Peetr. 5:13; Kol. 4:10; 2. Tim. 4:11). Pauluse kahe vangistuse vahepeal oli Markusel võimalik olla koos Peetrusega Babülonis.

⁴ Kus Peetrus oma esimese kirja kirjutas? Piibli kommentaatorid on ühel meelel selle kirja autentsuse, kanoonilisuse, kirjutaja ja kirjutamise ligikaudse aja suhtes, ent nende arvamused lähevad lahku kirjutamise koha suhtes. Vastavalt Peetruse enda tunnistusele kirjutas ta oma esimese kirja Babülonis (1. Peetr. 5:13). Mõned aga väidavad, et ta kirjutas selle Roomas ning et ”Babülon” on Rooma varjunimi. Ent tõendid ei kinnita sellist seisukohta. Piibel ei anna mitte kuskil teada, et Babülon viitaks konkreetselt Roomale. Kuna Peetrus saatis oma kirja neile, kes elasid sõnasõnalises Pontoses, Galaatias, Kapadookias, Aasias ja Bitüünias, on loogiline järeldada, et viidet Babülonile tuleb samuti võtta sõna-sõnalt (1:1). Peetrusel oli hea põhjus viibida Babülonis. Tema hooleks oli usaldatud ’evangeeliumi kuulutamine ümberlõigatuile’ ja Babülonis elas arvukas juudi kogukond (Gal. 2:7—9). ”Encyclopaedia Judaica” mainib Babüloonia Talmudi tekkelooga seoses, et meie ajaarvamise alguses olid juutidel ”Babülonis suured koolkonnad”.c

⁵ Inspireeritud Pühakirjas, sealhulgas Peetruse enda kahes kirjas, pole ühtki viidet sellele, et Peetrus oleks käinud Roomas. Paulus annab teada, et tema oli Roomas, kuid ta ei viita kordagi sellele, et Peetrus oleks seal olnud. Paulus mainib oma kirjas roomlastele nimepidi 35 inimest ja saadab 26 neist nimeliselt tervitusi. Miks ei maini ta Peetrust? Muidugi sellepärast, et Peetrus ei olnud seal tol hetkel! (Rooml. 16:3—15.) ”Babülon”, kus Peetrus kirjutas oma esimese kirja, oli ilmselt sõnasõnaline Babülon, mis asus Mesopotaamias Eufrati jõe mõlemal kaldal.

MILLE POOLEST KASULIK

¹¹ Peetrus annab oma esimeses kirjas väga head nõu ülevaatajatele. Järgides Jeesuse enda nõuandeid tekstis Johannese 21:15—17 ja Pauluse nõuandeid kirjakohas Apostlite teod 20:25—35, näitab Peetrus taas, et ülevaataja töö on karjasetöö, mida tuleb teha omakasupüüdmatult, hea meelega ja innukalt. Ülevaataja on alamkarjane, kes teenib ”Ülemkarjase” Jeesus Kristuse juhtimise all ja annab talle aru Jumala karja eest, kelle heakäekäigu eest ta peab eeskujulikult ja alandlikult hoolt kandma (5:2—4).

¹² Peetrus mainib ka mitmeid teisi kristliku allumise aspekte ja annab suurepärast nõu. Kirjakohas 1. Peetruse 2:13—17 (P 1997) antakse nõu alluda võimukandjatele, näiteks kuningatele ja maavalitsejatele. Ent see allumine on suhteline, Issanda pärast, ning seotud Jumala kartusega, kelle orjad kristlased on. Sulaseid õhutatakse alluma oma isandaile ja taluma kannatusi ”südametunnistuse pärast Jumala ees”. Abielunaistele antakse samuti väärtuslikku nõu alluda oma mehele, sealhulgas uskmatule mehele, ning selgitatakse, et nende puhas ja lugupidav käitumine on ”kallis Jumala ees” ning võib mehe isegi usule võita. Peetrus kasutab siin mõtte rõhutamiseks Saara näidet, kes allus ustavalt Aabrahamile (1. Peetr. 2:17—20; 3:1—6; 1. Moos. 18:12). Abielumehed peaksid oma juhtpositsiooni kasutades arvestama sellega, et naine on ”nõrgem astja”. Samuti õhutab ta veel samal teemal rääkides nooremaid mehi alluma vanemaile. Seejärel rõhutab ta vajadust olla alandlik — seda kristlikku omadust toonitab ta oma kirjas läbivalt (1. Peetr. 3:7—9; 5:5—7; 2:21—25).

¹³ Peetrus jagas ajal, mil oli taas oodata tuliseid katsumusi ja tagakiusamist, vajalikku julgustust ning ta kiri on kallihinnaline kõigile, kes tänapäeval raskusi kogevad. On hea tähele panna, kuidas ta tsiteerib Jehoova sõnu Heebrea Kirjadest: ”Olge pühad, sest mina olen püha!” (1. Peetr. 1:16; 3. Moos. 11:44). Ühes teises lõigus, kus on mitmeid viiteid teistele inspireeritud kirjakohtadele, näitab ta, et kristlik kogudus ehitatakse üles elavatest kividest vaimseks kojaks, mille alus on Kristus. Mis eesmärgil seda tehakse? Ta ise vastab: ”Teie aga olete ”valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema aulisi tegusid”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde” (1. Peetr. 2:3—10; Jes. 28:16; Laul 118:22; Jes. 8:14; 2. Moos. 19:5, 6; Jes. 43:21; Hoos. 2:1; 2:25). Just sellele ”kuninglikule preesterkonnale”, keda Jumala püha rahvas tervikuna endast kujutab, esitab Peetrus kuningriigitõotuse, nimelt, et nad saavad ”kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi”, ”närtsimatu aupärja” ja ”igavese au Kristuses”. Nii võivad nad ammutada sellest kirjast suurt julgustust olla ikka rõõmsa südamega, et nad võiksid ”rõõmustuda ning hõisata tema au ilmumisel” (1. Peetr. 1:4; 5:4, 10; 4:13).

[Allmärkused]