Jehoova on suurem kui meie süda

„JEHOOVAL on hea meel neist, kes teda kardavad,” kirjutas laulik. Tõesti, Looja rõõmustab iga oma inimesest teenija üle, kui ta näeb, et see püüab kinni pidada tema õiglastest normidest. Jumal õnnistab oma lojaalseid teenijaid, ta julgustab ning lohutab neid, kui nad on ahastuses. Ta teab, et tema kummardajad on ebatäiuslikud ning seepärast on tal nende suhtes realistlikud ootused. (Laul 147:11.)

Meil ei pruugi olla raske uskuda, et üldiselt Jehoova armastab oma teenijaid väga. Ometi tundub, et mõned on omaenda puuduste pärast liigselt mures ning veendunud, et Jehoova ei või neid kunagi armastada. „Ma olen liiga ebatäiuslik, et Jehoova saaks mind armastada,” võivad nad järeldada. Muidugi on igaühel aeg-ajalt negatiivseid tundeid, kuid näib, et mõned peavad väärtusetusetundega alalist võitlust.

Rusuvad tunded

Piibli aegadel tundsid mõned ustavad inimesed end väga rusutult. Iiob vihkas elu ja talle tundus, et Jumal on ta hüljanud. Hanna, kes hiljem Saamueli emaks sai, oli kord üliõnnetu selle pärast, et ta on lastetu, ning ta valas kibedaid pisaraid. Taavet ’kõndis kummargil’ ja Epafroditos oli õnnetu, sest teated tema haigestumisest olid vendi kurvastanud (Laul 38:7; 1. Saamueli 1:7, 10; Iiob 29:2, 4, 5; Filiplastele 2:25, 26).

Kuidas on lood kristlastega tänapäeval? Võib-olla ei saa mõni kristlane haiguse, kõrge ea või mõne muu asjaolu tõttu osaleda pühas teenistuses niipalju, kui ta sooviks. Seetõttu võib ta järeldada, et ta valmistab Jehoovale ja kaaskristlastele pettumust. Või keegi võib ennast pidevalt süüdistada minevikus tehtud vigade pärast ning kahelda, kas Jehoova on talle andestanud. Ja võib-olla on keegi raske perekondliku taustaga inimene veendunud, et ta lihtsalt ei vääri armastust. Miks nad võivad nii tunda?

Mõni on kasvanud üles perekonnas, kus on armastava õhkkonna asemel domineerinud isekus, sarkasm ja hirm. Ta ei ole võib-olla kunagi tundnud, milline on isa, kes armastab teda väga, kes otsib võimalusi teda kiita ja julgustada, kes vaatab pahategudele läbi sõrmede ja on valmis andestama isegi suuremaid vigu ning kelle südamlikkuse tõttu tunneb kogu pere end turvaliselt. Kuna sel inimesel pole kunagi olnud armastavat maist isa, võib tal olla raske mõista, mida tähendab see, et tal on armastav taevane Isa.

Näiteks kirjutab Fritz: „Minu lapsepõlve ja noorust on mõjutanud tugevalt isa armastusetu käitumine.a Ta ei kiitnud mind iialgi ja ma ei tundnud kunagi, et oleksin temaga lähedane. Õigupoolest enamiku ajast tundsin ma tema ees hirmu.” Selle tagajärjel tunneb Fritz, kellel nüüd on vanust üle 50 aasta, vahel ikka veel alaväärsust. Ja Margarette räägib: „Minu vanemad olid külmad ja armastusetud. Kui ma hakkasin Piiblit uurima, oli mul raske ette kujutada, milline on armastav isa.”

Seesugused tunded – ükskõik, mis neid siis põhjustab – võivad tähendada seda, et aeg-ajalt pole meie jumalateenistuse ajendiks mitte eeskätt armastus, vaid suurel määral hoopis süütunne või hirm. Meile võib tunduda, et parim, mida me teeme, ei ole eales küllalt hea. Kuna soovime meeldida Jehoovale ja kaaskristlastele, siis võime tunda, et me ei suuda teha seda, mida tahaksime. Tulemuseks võib olla see, et me ei saavuta oma eesmärke, hakkame ennast süüdistama ja masendume.

Mida me saaksime teha? Võib-olla peaksime endale meelde tuletama, kui suuremeelne Jehoova on. Üks mees, kes seda Jumala isiksuse armastavat tahku mõistis, oli apostel Johannes.

„Jumal on suurem kui meie süda”

Esimese sajandi lõpul m.a.j. kirjutas Johannes oma kaasusklikele: „Sellest me tunneme, et oleme tõe seest ja võime vaigistada tema ees oma südant, et kui meie süda meid hukka mõistab, Jumal on suurem kui meie süda ja teab kõik.” Miks Johannes need sõnad kirjutas? (1. Johannese 3:19, 20.)

Johannes kahtlemata teadis, et Jehoova teenija võib ennast südames hukka mõista. Võib-olla oli Johannes ka ise selliseid tundeid kogenud. Johannes oli süttiva loomuga noor mees ning Jeesus Kristus pidi teda nii mõnelgi korral noomima, kui Johannes teistega liiga karm oli olnud. Jeesus pani Johannesele ja tema vennale Jakoobusele koguni „nimeks Boanerges, see on Kõuepojad” (Markuse 3:17; Luuka 9:49–56).

Järgneva 60 aastaga Johannese iseloom leebus ning ta muutus tasakaalukaks, armastavaks ja halastavaks kristlaseks. Selleks ajaks, mil ta viimase ellujäänud apostlina oma esimese inspireeritud kirja kirjutas, oli ta mõistnud, et Jehoova ei noomi oma teenijaid iga väärteo pärast. Pigem on ta südamlik, suuremeelne, helde ja kaastundlik Isa, kes tunneb suurt armastust kõigi vastu, kes teda armastavad ja tões teenivad. Johannes kirjutas: „Jumal on armastus” (1. Johannese 4:8).

Jehoovat rõõmustab see, et me teda teenime

Jumal tunneb meie kaasasündinud nõrkusi ja puudusi ning ta arvestab nendega. „Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm,” kirjutas Taavet. Jehoova on teadlik sellest, kuidas meie minevik mõjutab seda, kes me oleme. Tegelikult tunneb ta meid palju paremini kui meie ise (Laul 103:14).

Ta teab, et paljud meist tahaksid olla teistsugused, kuid meil ei ole võimalik oma ebatäiust eirata. Meie olukorda võib võrrelda apostel Pauluse omaga, kes kirjutas: „Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!” Meie kõik peame sedasama võitlust. Mõnikord võib tagajärjeks olla see, et meie süda mõistab meid hukka (Roomlastele 7:19).

Pea alati meeles: sellest, kuidas meie endasse suhtume, on palju tähtsam see, kuidas Jehoova meisse suhtub. Iga kord, kui ta näeb, et püüame talle meeldida, ei tunne ta sellest lihtsalt mõningast rahulolu, vaid ta tunneb rõõmu (Õpetussõnad 27:11). Olgugi et see, mida me saavutame, võib tunduda suhteliselt tühine meie endi silmis, toovad meie teenistusvalmidus ja head motiivid rõõmu temale. Ta vaatab kaugemale sellest, mida saavutame; ta näeb seda, mida me tahame teha; ta teab meie soove ja püüdeid. Jehoova võib näha meie südamesse (Jeremija 12:3; 17:10).

Näiteks on paljud Jehoova tunnistajad oma loomult ujedad ja kinnised ning neile ei meeldi eriti tähelepanu äratada. Neile võib olla hea sõnumi majast majja kuulutamine üks heidutav ettevõtmine. Kuid ajendatuna soovist Jumalat teenida ja kaasinimesi aidata, õpivad isegi ujedad inimesed oma ligimeste poole pöörduma ja Piiblist rääkima. Neile võib tunduda, et nad saavutavad vähe, ja see võib neilt rõõmu röövida. Nende süda võib anda mõista, et nende avalik teenistus pole eriti midagi väärt. Kuid kindlasti tunneb Jehoova rõõmu suurte pingutuste üle, mida sellised inimesed teenistuses teevad. Lisaks sellele ei või nad teada, millal ja kus külvatud tõeseemned tärkama, kasvama ja vilja kandma hakkavad (Koguja 11:6; Markuse 12:41–44; 2. Korintlastele 8:12).

Teised tunnistajad aga vaevlevad kauakestva haiguse käes või muutuvad aastatega järjest nõdremaks. Neile võib järjepidev kuningriigisaalis koosolekutel käimine põhjustada vaeva ja muret. Kuulates kõnet kuulutustööst, võib neile meenuda see, kui palju nad varem tegid ja ikka veel teha tahaksid, kuid tervisehädad hoiavad neid tagasi. Neid võib torkida süütunne, et nad ei suuda neid nõuandeid ellu rakendada nii hästi, kui nad tahaksid. Ent kindlasti peab Jehoova nende lojaalsust ja vastupidavust kalliks. Nii kaua kuni nad on lojaalsed, ei unusta Jehoova iial nende ustavaid tegusid (Laul 18:26; 37:28).

’Vaigistage oma südant’

Ajaks, mil Johannese vanaduspäevad kätte jõudsid, pidi ta olema Jumala suuremeelsuse kohta väga palju õppinud. Pea meeles, et ta kirjutas: „Jumal on suurem kui meie süda ja teab kõik.” Lisaks sellele julgustas ta meid ’vaigistama oma südant’. Mida Johannes nende sõnadega mõtles?

Sõnaraamatu „Vine’s Expository Dictionary of Old and New Testament Words” kohaselt on sõnaga ’vaigistama’ tõlgitud kreekakeelse tegusõna tähenduseks ’veenma, nõusse rääkima või enda poole võitma, keelitama’. Teisisõnu, et oma südant vaigistada, tuleb meil oma süda enda poole võita, keelitada teda uskuma, et Jehoova meid armastab. Kuidas seda teha?

Fritz, keda varem selles artiklis mainiti, on teeninud ühes Jehoova tunnistajate koguduses vanemana üle 25 aasta ja ta on jõudnud selgusele, et isiklik uurimine on see, mis kinnitab ta südamele ikka ja jälle, et Jehoova teda armastab. „Uurin Piiblit ja meie väljaandeid korrapäraselt ja hoolega. See aitab mul mitte elada minevikus, vaid hoida silme ees selget kujutluspilti meie imelisest tulevikust. Aeg-ajalt haarab minevik mind enda võimusesse ja ma tunnen, et Jumal ei või mind iialgi armastada. Kuid üldiselt mulle tundub, et korrapärane uurimine tugevdab minu südant, kasvatab usku ning aitab mul olla rõõmus ja tasakaalukas.”

On tõsi, et Piibli lugemine ja mõtisklemine ei pruugi muuta meie tegelikku olukorda. Kuid siiski võib see muuta seda, kuidas me olukorda suhtume. Kui võtame Jumala Sõna mõtted oma südamesse, aitab see meil mõelda nii, nagu tema mõtleb. Lisaks sellele aitab uurimine meil paremini mõista Jumala suuremeelsust. Me võime hakata tasapisi tunnustama seda, et Jehoova ei süüdista meid meie lapsepõlve olude ega ka meie puuduste pärast. Ta teab, et koorem, mida paljud meist kannavad, on see siis emotsionaalne või füüsiline, pole sageli meie endi tekitatud, ning ta võtab armastavalt seda arvesse.

Kuidas on aga lood Margarette’iga, keda varem mainiti? Kui ta õppis Jehoovat tundma, oli ka temal Piibli uurimisest palju kasu. Nagu Fritzki, pidi ta muutma oma ettekujutust isast. Palvetamine aitas Margarette’il oma mõtetes kokku panna kõike seda, mida ta uurides oli õppinud. „Kõigepealt hakkasin ma suhtuma Jehoovasse kui lähedasse sõpra, sest mul oli rohkem kokkupuuteid armastavate sõpradega kui armastava isaga. Vähehaaval õppisin oma tunnete, kahtluste, murede ja raskustega Jehoova ette minema. Rääkisin temaga korduvalt palves ja samal ajal sobitasin just nagu mosaiikpildiks kokku väikesi teadmistetükikesi kõigest uuest, mida olin tema kohta õppinud. Aja jooksul on mu tunded Jehoova vastu nii palju süvenenud, et nüüd on mul vaid mõnikord harva raske suhtuda temasse kui oma armastavasse Isasse,” räägib Margarette.

Vabanemine muredest

Niikaua kuni see kuri vana maailmakorraldus püsib, ei saa keegi loota, et ta muredest täielikult vabaneks. Mõnele kristlasele tähendab see seda, et muremõtted või endas kahtlemine võivad korduda ja ahastust tuua. Kuid me võime olla kindlad, et Jehoova paneb tähele meie häid ajendeid ja tublit tööd, mida teeme tema teenistuses. Ta ei unusta iial seda armastust, mida me tema nime vastu üles näitame (Heebrealastele 6:10).

Kõik ustavad inimesed võivad loota, et liginevas uues maailmas, mida juhib Messia Kuningriik, vabanevad nad Saatana maailmakorralduse koormatest. Kui suurt kergendust see küll toob! Siis me võime näha veelgi enam tõendeid selle kohta, kui suuremeelne Jehoova on. Ent kuni selle ajani võime kõik olla kindlad, et „Jumal on suurem kui meie süda ja teab kõik” (1. Johannese 3:20).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 30]

Jehoova ei ole julm hirmuvalitseja, vaid südamlik, suuremeelne ja kaastundlik Isa

[Pilt lk 31]

Jumala Sõna uurimine õpetab meid Jumala moodi mõtlema