Austa Jehoova suurt nime

1., 2. Mismoodi suhtuvad Jehoova tunnistajad erinevalt ristiusu kirikutest Jumala nimesse?

ÜLDISELT on ristiusu kirikud hoidunud kasutamast Jumala nime. Näiteks öeldakse ühe piiblitõlke eessõnas: „Mingi pärisnime kasutamine selle ühe ja ainsa Jumala kohta ... on kristliku kiriku kõikehaaravas usus täiesti kohatu.” („Revised Standard Version”.)

² Meie, Jehoova tunnistajad, seevastu kanname uhkusega Jumala nime ja austame seda. (Loe Laul 86:12; Jesaja 43:10.) Lisaks peame eesõiguseks mõista selle nime tähendust ja seda, milline kõikehõlmav vaidlusküsimus on seotud selle pühitsemisega (Matt. 6:9). Ent seda eesõigust ei tohiks kunagi pidada enesestmõistetavaks. Mõelgem seepärast kolmele tähtsale küsimusele: mida tähendab tunda Jumala nime? Kuidas on Jehoova näidanud, et ta tegutseb kooskõlas oma nime tähendusega? Ning mil moel me saame käia Jehoova nimel?

 3. Mida tähendab tunda Jumala nime?

³ Jumala nime tundmine ei tähenda ainult seda, et oleme tuttavad nimega Jehoova. See tähendab teada, milline Jumal Jehoova on. Sellega on seotud tema omadused, eesmärk ja teod, millest Piibel räägib, näiteks see, kuidas ta oma teenijatega on tegelenud. Muidugi on Jehoova kõigele sellele valgust heitnud järk-järgult, sedamööda, kuidas ta on oma eesmärki täide viinud (Õpet. 4:18). Me teame, et Jehoova andis esimestele inimestele teada oma nime, kuna Eeva kasutas seda pärast Kaini sünnitamist (1. Moos. 4:1). Ka ustavad patriarhid Noa, Aabraham, Iisak ja Jaakob tundsid Jumala nime. Nad hakkasid Jumala nime tähendusest üha paremini aru saama, kui Jehoova õnnistas neid, hoolitses nende eest ja andis neile teada üksikasju seoses oma eesmärgiga. Hiljem avaldas Jumal Moosesele midagi väga erilist oma nime kohta.

 4. Mispärast küsis Mooses Jumalalt, mis ta nimi on, ja miks oli Moosese mure mõistetav?

⁴ Loe 2. Moosese 3:10—15. Kui Mooses oli 80-aastane, andis Jumal talle kaaluka ülesande: „Vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!” Seepeale esitas Mooses lugupidavalt väga tähendusrikka küsimuse. Õigupoolest päris Mooses, mis on Jumala nimi. Miks Mooses seda küsis, kui pidada silmas, et Jumala nime teati juba ammu? Ilmselgelt tahtis ta rohkem teada selle nime taga oleva isiku kohta, ta soovis saada tõendeid, mis veenaksid iisraellasi, et Jumal tõepoolest päästab nad. Moosese mure oli õigustatud, kuna iisraellased olid juba mõnda aega orjuses olnud. Nad võisid mõelda, kas nende esivanemate Jumal ikka suudab neid päästa. Mõned iisraellased olid isegi hakanud kummardama Egiptuse jumalaid (Hes. 20:7, 8).

 5. Mida andis Jehoova Moosesele teada oma nime kohta?

⁵ Mida Jehoova Moosese küsimuse peale kostis? Osaliselt ütles ta: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma olen” on mind läkitanud teie juurde!”a Seejärel ta lisas: „Jehoova, teie vanemate Jumal ... on mind läkitanud teie juurde.” Jumal andis teada, et ta võib olla, kes iganes tahab, ehk saada, kelleks iganes tahab, et viia ellu oma eesmärk. Ta osutas sellele, et ta peab alati oma sõna. Seepärast ütleb Jehoova salmis 15 enda kohta: „See on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!” Kuidas võis küll see teadmine Moosese usku kinnitada ja temasse aukartust sisendada!

6., 7. Kuidas näitas Jehoova, et ta teeb seda, mida tõotab?

⁶ Peagi pärast Moosesele ülesande andmist tegi Jehoova seda, mida oli tõotanud, ja vabastas Iisraeli rahva. Ta häbistas Egiptust kümne laastava nuhtlusega, paljastades samal ajal Egiptuse jumalate, kaasa arvatud vaarao võimetuse (2. Moos. 12:12). Seejärel lõhestas Jehoova Punase mere, juhtis iisraellased sellest läbi ning lasi vaaraol ja tema sõjaväel uppuda (Laul 136:13—15). Jehoova hoidis „suures ja koledas kõrbes” elus oma rahvast, keda võis olla kaks-kolm miljonit või rohkemgi, varustades neid toidu ja veega. Ta hoolitses isegi selle eest, et nende riided ja jalatsid ei kuluks (5. Moos. 1:19; 29:4). Jah, miski ei saa takistada Jehoovat tegutsemast kooskõlas oma võrratu nime tähendusega. Hiljem ütles ta Jesajale: „Mina, mina olen Jehoova, ei ole muud päästjat kui mina!” (Jes. 43:11).

⁷ Moosese ametijärglane Joosua oli samuti tunnistajaks Jehoova kartustsisendavatele tegudele Egiptuses ja kõrbes. Seepärast võis ta oma elu lõpupoole täiesti veendunult teistele iisraellastele öelda: „Mõistke kogu südame ja hingega, et ei ole langenud tühja ainustki sõna kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova, teie Jumal, teile on rääkinud: kõik on teil täide läinud, ei ole neist ainustki langenud tühja!” (Joosua 23:14). Jehoova toimis täpselt oma sõna järele, saades selleks, kelleks ta tahtis.

 8. Kuidas on Jehoova meie ajal näidanud, et ta teeb seda, mida tõotab?

⁸ Ka tänapäeval saab Jehoova, kelleks tahab. Ta ennustas oma Poja kaudu, et viimseil päevil kuulutatakse kuningriigisõnumit „kogu asustatud maal” (Matt. 24:14). Kes veel peale kõikvõimsa Jumala võiks ette kuulutada niisugust tööd, hoolitseda selle eest, et see saaks tehtud, ning kasutada selle tegemiseks „koolitamata ja tavalisi” inimesi? (Ap. t. 4:13.) Niisiis, tehes seda tööd, täidame Piibli prohvetiennustust. Me austame oma Isa ja näitame, et me tõepoolest elame järgmiste palvesõnade kohaselt: „Pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu kuningriik tulgu. Sinu tahe sündigu nagu taevas, nii ka maa peal” (Matt. 6:9, 10).

9., 10. Kuidas sai Jumala nime tähendus järjest selgemaks sedamööda, mil moel Jehoova tegeles Iisraeli rahvaga, ja mis oli lõpptulemus?

⁹ Peagi pärast seda, kui iisraellased rändasid Egiptusest välja, avaldus Jehoova isiksus veel ühel moel. Seaduselepingu sõlmimisega sai ta otsekui nende „meheks” ja võttis hea meelega enda peale kõik sellega kaasnevad kohustused. Iisraellased omakorda said otsekui tema „naiseks”, tema nime kandvaks rahvaks (Jes. 54:5, 6). Niikaua kui nad talle meeleldi kuuletusid ja pidasid tema käske, kohtles ta neid samamoodi, nagu täiuslik abielumees kohtleb oma naist. Ta õnnistas, hoidis neid ning andis neile rahu (4. Moos. 6:22—27). Jehoova suurt nime austati seetõttu rahvaste seas. (Loe 5. Moosese 4:5—8; Laul 86:7—10.) Läbi terve Iisraeli rahva ajaloo tõmbas õige jumalakummardamine ligi palju võõramaalasi. Neil oli samasugune hoiak nagu moablannal Rutil, kes ütles Noomile: „Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!” (Rutt 1:16).

¹⁰ Umbes 1500 aasta jooksul heitis see, kuidas Jehoova Iisraeli rahvaga tegeles, valgust nii mitmelegi uuele Jehoova isiksuse tahule. Hoolimata rahva kangekaelsusest näitas Jehoova ikka ja jälle, et ta on halastaja, pika meelega ja erakordselt kannatlik Jumal (2. Moos. 34:5—7). Ent Jehoova kannatusel oli piir ja see jõudis kätte siis, kui juudid hülgasid ja tapsid tema Poja (Matt. 23:37, 38). Lihaliku Iisraeli järeltulijad ei olnud enam Jumala nime kandev rahvas. Jehoova silmis olid nad vaimselt surnud otsekui kuivanud puu (Luuka 23:31). Kuidas see mõjutas nende suhtumist Jumala nimesse?

11. Mismoodi kadus Jumala nimi juutide seast?

¹¹ Ajalugu näitab, et juudid hakkasid aja jooksul Jumala nimesse ebausklikult suhtuma ja arvasid, et seda ei tohiks välja öelda (2. Moos. 20:7). Lõpuks kadus Jumala nimi judaismist. Kahtlemata tegi see Jehoovale haiget, kui ta nägi, kuivõrd lugupidamatult tema nimesse suhtuti (Laul 78:40, 41). Jumal, „kes ootab jäägitut pühendumust”, ei lasknud oma nime igavesti kanda rahval, kes oli ta hüljanud (2. Moos. 34:14, UM). See teadmine õpetab meile, kui tähtis on meie Looja nimesse suhtuda suure lugupidamisega.

12. Kuidas tuli olemasollu ennustatud rahvas, kes kannab Jumala nime?

¹² Jehoova andis Jeremija kaudu teada, et ta kavatseb sõlmida „uue lepingu” uue rahvaga, vaimse Iisraeliga. Jeremija ennustas, et kõik selle liikmed, „niihästi pisukesed kui suured”, tunnevad Jehoovat (Jer. 31:31, 33, 34). See prohvetiennustus hakkas täituma nädalatepühal aastal 33, kui Jumal sõlmis uue lepingu. Ta võttis selle uue rahva, „Jumala Iisraeli”, kelle hulgas oli nii juute kui ka mittejuute, oma nimele ning see sai ’rahvaks, keda kutsutakse Jumala nime järgi’. (Gal. 6:16; loe Apostlite teod 15:14—17; Matt. 21:43.)

13. a) Kas algkristlased kasutasid Jumala nime? Selgita. b) Kuidas sa suhtud sellesse, et saad kuulutustööl anda inimestele teada Jumala nime Jehoova?

¹³ Selle vaimse rahva liikmed, keda kutsutakse Jumala nime järgi, kasutasid tema nime. Kindlasti tegid nad seda siis, kui tsiteerisid Pühakirja heebreakeelset osa.b Näiteks kui Peetrus pöördus nädalatepühal aastal 33 nii juutidest kui ka proselüütidest koosnenud kuulajaskonna poole, kasutas ta Jumala nime mitmeid kordi (Ap. t. 2:14, 20, 21, 25, 34). Algkristlased austasid Jehoovat ning tema omakorda õnnistas nende pingutusi kuulutustööl. Samamoodi õnnistab Jehoova ka tänapäeval meie teenistust, kui me kuulutame uhkusega tema nime ja näitame seda huvilistele, võimaluse korral nende omast Piiblist. Nii aitame neil tundma õppida tõelist Jumalat. See on suur au nii neile kui ka meile. Mõnel juhul võib sellest saada alguse imeline sõprus Jehoovaga, mis muutub üha tugevamaks ja kestab igavesti.

14., 15. Kuidas on Jehoova hoolimata ärataganemisest oma nime kaitsnud?

¹⁴ Hiljem hakkas ärataganemine mõjutama ka algkristlikku kogudust, eriti pärast apostlite surma (2. Tess. 2:3—7). Valeõpetajad võtsid isegi omaks juutide tava Jumala nime mitte kasutada. Ent kas Jehoova laskis oma nimel unustuse hõlma vajuda? Mitte mingil juhul! Tõsi, selle täpne hääldus pole teada, kuid see nimi on jäänud püsima. Aja jooksul on see ilmunud paljudes piiblitõlgetes ja samuti piibliõpetlaste kirjatöödes. Näiteks kirjutas Charles Peters aastal 1757, et erinevalt paljudest Jumala tiitlitest näib nimi „Jehoova” „olevat kõige tabavam tema olemuse kohta”. 1797. aastal Hopton Haynesi kirjutatud raamatus, mis räägib jumalateenimisest, algab 7. peatükk niimoodi: „JEHOOVA, JUMALA pärisnimi juutide seas; keda nad ainsana kummardasid; nagu seda tegid ka Kristus ja tema Apostlid.” Henry Grew (1781—1862) mitte ainult ei kasutanud Jumala nime, vaid ka mõistis, et seda on teotatud ja et seda tuleb pühitseda. Ka George Storrs (1796—1879), kes oli Charles Russelli koostööpartner, kasutas Jumala nime, nii nagu Russell isegi.

¹⁵ Eriti märkimisväärne on aasta 1931, mil rahvusvahelised piibliuurijad, nagu Jumala rahvast tollal tunti, võtsid endale Pühakirjal põhineva nime Jehoova tunnistajad (Jes. 43:10—12). Nii andsid nad maailmale teada, et neil on au olla ainsa tõelise Jumala teenijad, rahvas, kelle Jumal on oma nimele võtnud ja kes tema nime ülistab (Ap. t. 15:14). Need sündmused tuletavad meelde Jehoova sõnu kirjakohas Malakia 1:11: „Päikesetõusu poolt päikeseloojaku poole on mu nimi paganate seas suur.”

16. Miks tuleks meil pidada auks Jehoova nimel käimist?

¹⁶ Prohvet Miika kirjutas: „Kuigi kõik rahvad käivad igaüks oma jumala nimel, käime meie Jehoova, oma Jumala nimel ikka ja igavesti!” (Miika 4:5). See, et Jehoova lasi piibliuurijatel endale tema nime võtta, oli midagi rohkemat kui vaid suur au. See kinnitas samuti, et neil on tema heakskiit. (Loe Malakia 3:16—18.) Kas ka sina pingutad selle nimel, et käia Jehoova nimel? Kas sa mõistad, mida see hõlmab?

17. Mida Jumala nimel käimine hõlmab?

¹⁷ Jumala nimel käimine hõlmab vähemalt kolme asja. Esiteks, meil tuleb seda nime kuulutada teistele, kuna ainult see, „kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse” (Rooml. 10:13). Teiseks, meil on tarvis mõtiskleda Jehoova omaduste, eriti tema armastuse üle. Ja kolmandaks, me käime Jumala nimel, kui peame meeleldi kinni tema õigusnormidest, et mitte tuua teotust oma Isa pühale nimele (1. Joh. 4:8; 5:3). Kas sina oled otsustanud käia „Jehoova, oma Jumala nimel ikka ja igavesti”?

18. Miks võivad kõik, kes Jehoova suurt nime austavad, vaadata tulevikku kindlustundega?

¹⁸ Varsti on kõik, kes Jehoovat ignoreerivad või tema vastu mässavad, sunnitud teda tunnustama (Hes. 38:23). Nende hulka kuuluvad samasuguse suhtumisega inimesed nagu vaarao, kes ütles: „Kes on Jehoova, et peaksin kuulama ta sõna?” Me mäletame, kui kiiresti ta seda teada sai (2. Moos. 5:1, 2; 9:16; 12:29). Meie aga oleme Jehoovat vabatahtlikult tundma õppinud. Me oleme uhked selle üle, et kanname tema nime ja oleme tema kuulekas rahvas. Seepärast oleme tulevikku vaadates täiesti kindlad sõnades, mis on kirjas tekstis Laul 9:11 (P 1938—40): „Seepärast loodavad su peale, kes tunnevad su nime; sest sa ei jäta neid maha, kes sind nõuavad, Jehoova.”