Piibli 62. raamat — 1. Johannese kiri

Kirjutaja: Apostel Johannes

Kirjutamiskoht: Efesos või selle lähistel

Kirjutamine lõpetati: u 98 m.a.j

JOHANNES, Jeesus Kristuse armas apostel, armastas väga õiglust. Tänu sellele mõistis ta hästi Jeesuse mõtteviisi. Seepärast pole sugugi üllatav, et tema kirjades on armastus väga tähtsal kohal. Johannes aga polnud lihtsalt sentimentaalne inimene, kuna ta oli üks neist, kellele Jeesus pani nimeks ”Boanerges, see on Kõuepojad” (Mark. 3:17). Kuna ilmsiks oli saanud apostel Pauluse ennustatud ärataganemine, kirjutas Johannes tõe ja õiguse kaitseks kolm kirja. Need kirjad olid väga õigeaegsed ning tugevdasid algkristlasi nende võitluses ”tigeda” rünnakute vastu (2. Tess. 2:3, 4; 1. Joh. 2:13, 14; 5:18, 19).

² Sisu põhjal järeldades võib öelda, et need kirjad on kirjutatud palju hiljem Matteuse ja Markuse evangeeliumist ning hiljem ka Peetruse ja Pauluse misjonikirjadest. Ajad olid muutunud. Kirjas ei räägita midagi juutlusest, mis koguduse algusaegadel kristlasi ohustas; samuti näib, et selles kirjas ei tsiteerita kordagi Heebrea Kirju. Samas aga räägitakse seal ”viimsest ajast” ja ’paljude kristusevastaste ilmumisest’ (1. Joh. 2:18). Johannes nimetab oma lugejaid ”minu lapsukesteks” ning end ”vanemaks” (1. Joh. 2:1, 12, 13, 18, 28; 3:7, 18; 4:4; 5:21; 2. Joh. 1; 3. Joh. 1). Kõik see osutab sellele, et need kolm kirja kirjutati hilisemal ajaperioodil. Lisaks annab kirjakoht 1. Johannese 1:3, 4 mõista, et Johannese evangeelium on kirjutatud umbes samal ajal. Üldiselt ollakse arvamusel, et Johannes kirjutas oma kolm kirja umbes aastal 98 m.a.j, natuke aega enne oma surma, ning et ta kirjutas need Efesose lähistel.

³ Seda, et 1. Johannese kirja kirjutas tõepoolest apostel Johannes, kinnitab selle suur sarnasus neljanda evangeeliumiga, mis on kindlasti tema kirjutatud. Näiteks mainib Johannes kirja algul, et on näinud oma silmaga ”elu Sõna . . . seda igavest elu, mis oli Isa juures ja ilmus meile”. Need väljendid on hämmastavalt sarnased Johannese evangeeliumi alguses esinevate väljenditega. Kirja ehtsust kinnitavad Muratori fragment ning sellised teisel sajandil m.a.j elanud varased kirjamehed nagu Eirenaios, Polykarpos ja Papias.a Eusebiose (u 260—342 m.a.j) sõnul pole 1. Johannese kirja autentsuses mingit kahtlust.b On siiski huvitav panna tähele, et mõnes vanemas tõlkes on 5. peatüki 7. salmi lõppu ja 8. salmi algusesse lisatud osa ”taevas: Isa, Sõna ja püha Vaim, ja need kolm on üks; Ja kolm on, kes tunnistavad maa peal” (P 1945). See tekstilõik aga ei esine üheski varajases kreekakeelses käsikirjas ja on lisatud sinna ilmselgelt kolmainu doktriini toetuseks. Kõige uuemates piiblitõlgetes, nii katoliiklikes kui protestantlikes, need sõnad põhitekstis ei esine (1. Joh. 1:1, 2).c

⁴ Johannes kirjutab oma kirja eesmärgiga kaitsta oma ’armsaid lapsukesi’ valeõpetuste eest, mida levitavad ”paljud kristusevastased”, kes on pärit nende endi seast ja üritavad neid tõest ära meelitada (2:7, 18). Neid ärataganenud kristusevastaseid ehk antikristusi võis mõjutada kreeka filosoofia, sealhulgas hiljaaegu esile kerkinud gnostitsism, mille pooldajad väitsid end olevat saanud Jumalalt teatavaid müstilisi teadmisi.d Seismaks ärataganemisele kindlalt vastu, käsitleb Johannes ulatuslikult kolme valdkonda: pattu, armastust ja antikristust. See, mida ta räägib patu kohta ja Jeesuse ohvri kohta meie pattude eest, osutab sellele, et kristusevastased väitsid ennast õigeks pidavalt, et nemad on patuta ega vaja Jeesuse lunastusohvrit. Nende enesekeskne ”tarkus” oli teinud nad isekaks ja kalgiks ning Johannes paljastab nende vale hoiaku, rõhutades tõelist kristlikku armastust. Lisaks võitleb Johannes ilmselt nende valeõpetuste vastu, kui ta selgitab, et Jeesus on Kristus, et ta oli olemas enne inimeseks saamist ja et ta sündis inimesena kui Jumala Poeg, et tuua usklikele pääste (1:7—10; 2:1, 2; 4:16—21; 2:22; 1:1, 2; 4:2, 3, 14, 15). Johannes nimetab neid valeõpetajaid otsekoheselt ”kristusevastasteks” ehk ”antikristusteks” (P 1997) ning mainib mitut teguviisi, millest võib ära tunda Jumala lapsed ja Kuradi lapsed (2:18, 22; 4:3).

⁵ Kuna see kiri pole nimeliselt adresseeritud ühelegi kogudusele, on see ilmselt mõeldud tervele kristlikule vennaskonnale. Sellele viitab ka see, et kirja alguses ja lõpus pole tervitusi. Mõned on öelnud selle kirja kohta isegi, et see on rohkem traktaat kui kiri. Kogu kirjas kasutatakse mitmuslikku teie-vormi, mis viitab samuti sellele, et kirjutaja suunab oma mõtted grupile inimestele, mitte üksikisikule.

MILLE POOLEST KASULIK

¹¹ Nii nagu meie ajaarvamise esimese sajandi lõpus, on ka tänapäeval ”palju kristusevastaseid”, kelle eest tõsikristlasi tuleb hoiatada. Need tõelised kristlased peavad hoidma tugevasti kinni ’sõnumist, mida nad algusest saadik on kuulnud’, ja ’üksteist armastama’ ning jääma Jumala ja tõese õpetuse ligi, tehes julgelt seda, mis on õige (2:18; 3:11; 2:27—29). Väga oluline on ka hoiatus ”lihahimu, silmahimu ja elukõrkuse” kohta, kuna need on materialistlikud ja ilmalikud pahed, mis on haaranud enda võimusesse suurema osa neist, kes väidavad end olevat kristlased. Tõelised kristlased ei järgi seda maailma ega selle himusid, mõistes, et ”kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti”. Kui me praegusel ajal, mil vohavad ilmalikud himud, sektantlus ja vihkamine, uurime inspireeritud Pühakirjast, milline on Jumala tahe, ning täidame seda, toob see meile tõesti suurt kasu! (2:15—17.)

¹² Esimene Johannese kiri aitab meil näha selget kontrasti valguse vahel, mis lähtub Isalt, ja tõde hävitava pimeduse vahel, mis lähtub kurjast; Jumala eluandvate õpetuste ja antikristuse petlike valede vahel; armastuse vahel, mis valitseb koguduseliikmete seas, kes on ühenduses Isa ja Pojaga, ning Kainile omase mõrvarliku viha vahel, mis on neis, kes ”meist . . . on lähtunud, kuid . . . läksid ära, et saaks ilmsiks, et kõik ei ole meist” (2:19; 1:5—7; 2:8—11, 22—25; 3:23, 24, 11, 12). Seda mõistes peaks meie siiraks südamesooviks olema ’maailm ära võita’. Kuidas seda teha? Olles tugeva usuga ja armastades Jumalat, mis tähendab seda, et me peame tema käske (5:3, 4).

¹³ Johannese kiri tõstab eriliselt esile ”Jumala armastust” kui tegudele ajendavat jõudu. Teises peatükis vastandab ta armastust maailma vastu armastusele Isa vastu. Hiljem pöörab ta tähelepanu sellele, et ”Jumal on armastus” (4:8, 16). See on armastus, mis ilmneb tegudes. Eriti võimsalt väljendus see siis, kui Isa läkitas ”Poja maailma Õnnistegijaks” (4:14). See peaks sütitama meiegi südames hindamist tulvil, kartmatu armastuse vastavalt apostli sõnadele: ”Me armastame, sest tema on meid enne armastanud” (4:19). Meie armastus peaks olema samasugune nagu Isa ja Poja armastus: väljenduma tegudes ja olema ennastohverdav. Nii nagu Jeesus andis oma hinge meie eest, peame meiegi ”jätma elu vendade eest”, jah, olema südamest kaastundlikud, et võiksime armastada vendi mitte lihtsalt sõnaga, vaid ”teoga ja tõega” (3:16—18). Nagu Johannese kiri selgelt näitab, seob just selline Jumala armastamine ja tundmine neid, kes kõnnivad ühes temaga ning kuuluvad ühte nii Isa kui Pojaga (2:5, 6). Johannes ütleb Kuningriigi pärijatele, keda ühendab see suurepärane armastusside: ”Me oleme ühtsed Tõelisega tema Poja Jeesus Kristuse kaudu. See on tõeline Jumal ja igavene elu” (5:20, UM).

[Allmärkused]