Siilas — julgustuse allikas

JUBA kristluse algupäevil oli ustavate reisivate ülevaatajate tegevus oluline nii Jumala rahva koguduste julgustamisel kui hea sõnumi viimisel maa kaugeimatessegi osadesse. Esimeste ametissemääratud ülevaatajate hulgas oli ka Siilas, prohvet ja Jeruusalemma koguduse üks juhatajatest. Ta mängis võtmerolli tähtsas kuulutustöö edendamises ning oli esimesi misjonäre, kes Euroopas evangeeliumit kuulutas. Miks sobis just Siilas nii hästi neid ülesandeid täitma? Missuguseid tema isikuomadusi oleks meil hea jäljendada?

Ümberlõikamisküsimus

Kui meie ajaarvamise 49. aastal kerkis esile ümberlõikamisküsimus, mis võis tekitada lõhesid, pidi Jeruusalemmas paiknev juhtiv kogu saatma kristlastele laiali selged juhendid, kuidas seda vaidlusküsimust lahendada. Sellistes oludes ilmub Piibli lehekülgedele Siilas, keda kutsuti ka Silvaanuseks. Ta osales ilmselt otsuse langetamisel ning ”apostlid ja vanemad” valisid ta seejärel saadikuks teatama otsusest ”vendadele .., kes elavad Antiookia- ja Süüria- ja Kiliikiamaal”. Antiookias andsid Siilas ja Juudas (Barsabas) ühes Barnabase ning Paulusega nendele usaldatud sõnumi edasi. Ilmselt tegid nad suusõnalise ülevaate Jeruusalemmas toimunud koosolekust, teatasid lõppotsuse ja andsid edasi kirja sisu. Nad ka ”julgustasid vendi mitmete sõnadega ja kinnitasid neid” (EP 97). Selle hea tulemusena said Antiookia kristlased ”rõõmsaks” (Apostlite teod 15:1—32).

Niisiis oli Siilasel selle määrava tähtsusega küsimuse lahendamisel tähelepanuväärne roll. Tema ülesanne polnud aga kergete killast. Polnud võimalik ennustada, mismoodi Antiookia kogudus otsusele reageerib. Seepärast ”oli vaja kedagi, kel oleks küllaldaselt tarkust ja taktitunnet selgitada apostlite kirja”, märgib üks kommentaator. See, et sellist delikaatset ülesannet valiti täitma just Siilas, annab üht-teist teada selle kohta, missugune ta võis olla. Teda sai usaldada juhtiva kogu juhendeid ustavalt edasi andma. Ilmselt oli ta ka tark ülevaataja, kes suutis kogudust lepitada, kui seal kiskus vaidluseks.

Reisid koos Paulusega

Kas naasis Siilas pärast seda ülesannet Jeruusalemma või mitte, pole täpselt teada. Igal juhul pärast Barnabase ja Pauluse vahelist erimeelsust Johannes Markuse pärast valis Paulus enda reisikaaslaseks Siilase, kes oli sel ajal Antiookias. Uue reisi algseks eesmärgiks oli külastada uuesti linnu, kus Paulus oli kuulutanud oma esimese misjonireisi ajal (Apostlite teod 15:36—41).

Valikut Siilase kasuks võis mõjutada tema positiivne suhtumine misjonitöösse paganate seas ning tema autoriteet prohvetina ja kõnemehena, nii et juhtiv kogu võis ta läkitada teatama oma otsust usklikele Süürias ja Kiliikiamaal. Tulemused olid hiilgavad. Apostlite tegude raamatus on kirjas: ”Aga kui nad käisid linnast linna, käskisid nad usklikke pidada neid seadmisi, mis apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud. Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt” (Apostlite teod 16:4, 5).

Teekonnal suunas püha vaim misjonäre kaks korda nende kavatsetud marsruudist kõrvale (Apostlite teod 16:6, 7). Lüstras lisandus nendega Timoteos, kelle kohta oli tehtud teatud ”ennustused”, mida Piibel ei täpsusta (1. Timoteosele 1:18; 4:14). Nägemuse kaudu, mille sai Paulus, kellel oli samuti prohvetianne, suunati reisiseltskond purjetama Euroopasse Makedooniasse (Apostlite teod 16:9, 10).

Pekstud ja vangistatud

Filipis, maakonna ”esimeses linnas”, tabas Siilast unustamatu katsumus. Paulus ajas ühest orjatüdrukust välja lausuja vaimu, mispeale tüdruku isandad, nähes, et nad kaotasid oma sissetuleku allika, vedasid Siilase ja Pauluse linna võimukandjate ette. Seejärel viidi neid mõlemaid häbistades kurjategijatena rahva ette, kisuti neil riided seljast ja peksti turuplatsil keppidega (Apostlite teod 16:12, 16—22).

Säärane peksmine polnud pelgalt kohutav karistus, mis inimese vastupidavuse viimase piirini viib, vaid Pauluse ja Siilase puhul oli see ka seadusevastane. Miks? Rooma seaduse järgi ei tohtinud ühtegi Rooma kodanikku peksta. Paulusel oli Rooma kodakondsus ning tõenäoliselt ka Siilasel. Pärast seda, kui nad olid saanud ”palju hoope”, heideti Paulus ja Siilas vanglasse, kus nad pandi jalapakku. See oli ”kohutav riistapuu”, räägib Gustav Stählin, ”millega sai vangi jalad nii laiali ajada, kui aga taheti, nii et see ei lasknud magada”. Keskööl aga, kuigi nende seljad olid kahtlemata täis piinavaid haavu, ”palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat” (Apostlite teod 16:23—25).

See räägib veel üht-teist Siilase isiksusest. Ta oli rõõmus, kuna nad kannatasid Kristuse nime pärast (Matteuse 5:11, 12; 24:9). Ilmselt aitas seesama meelsus eelmise Antiookiasse tehtud misjonireisi ajal Siilasel ja tema kaaslastel kogudust tõhusalt kinnitada ning julgustada, nii et nende kaaskristlased rõõmustusid. Pauluse ja Siilase rõõm suurenes ilmselt veelgi, kui nad maavärina tõttu imekombel vangist vabanesid ning said aidata vangivalvuril, kes tahtis endale otsa peale teha, ja ta perel ilmutada usku Jumalasse (Apostlite teod 16:26—34).

Paulust ja Siilast peksmine ning vangistus ei heidutanud. Kui läkitati sõna nende vabastamise kohta, keeldusid nad niimoodi häbistatult vargsi Filipist lahkumast, nagu võimukandjad lootsid. Paulus ja Siilas seisid enda eest ning pöörasid süüdistuse nende ülbete ja omavoliliste ametnike vastu. ”Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ja me oleme Rooma kodanikud; nad on meid heitnud vangitorni ja nüüd nad tahavad meid salaja välja lükata,” ütles Paulus. ”Nõnda ei tohi olla! Vaid tulgu nad ise ja saatku meid välja!” Tagajärgi kartes nägid võimukandjad, et nad peavad ise paluma neil kahel linnast lahkuda (Apostlite teod 16:35—39).

Toonitanud nõnda võimukandjate ees oma Rooma kodaniku õigusi, täitsid Paulus ja Siilas nende palve, kuid enne jätsid hüvasti oma sõpradega. Nii nagu kogu sellel kuulutusreisil, julgustasid Siilas ja tema kaaslane veel kord vendi ning siis nad läksid ära (Apostlite teod 16:40).

Makedooniast Babüloni

Laskmata end sellest muidu nii ebameeldivast vahejuhtumist häirida, suundusid Paulus ja Siilas ühes oma kaaslastega uutele misjonipõldudele. Tessaloonikas sattusid nad taas raskustega silmitsi. Kuna Paulus tegi siin kolmel hingamispäeval tõhusalt kuulutustööd, kihutasid kadedad vastased rahva üles, nii et misjonäridel oli targem öösel linnast lahkuda. Nad suundusid Beroiasse. Kuulnud Pauluse ja tema kaaslaste saavutustest selles linnas, tulid nende vastased Tessaloonikast Beroiasse. Paulus läks sealt üksinda edasi, kuid Siilas ja Timoteos jäid Beroiasse, et hoolitseda grupi vasthuvitatute eest (Apostlite teod 17:1—15). Siilas ja Timoteos ühinesid Paulusega uuesti Korintoses, kaasas head uudised ning ilmselt ka kingitus ustavatelt sõpradelt Makedoonias. Paistab, et see võimaldas puudustkannataval apostlil lõpetada ilmalik töö, mida ta vahepeal tegi, ning jätkata taas hoogsalt täisajalist kuulutustööd (Apostlite teod 18:1—5; 2. Korintlastele 11:9). Korintoseski viidati Siilasele ja Timoteosele kui evangeeliumikuulutajatele ning Pauluse kaaslastele. Seega on ilmne, et nende tegevus ei soikunud ka mitte selles linnas (2. Korintlastele 1:19).

Kuna kirjades tessalooniklastele (mõlemad kirjutati sel ajavahemikul Korintoses) kasutatakse kogu ulatuses asesõna ”meie”, siis arvatakse, et Siilas ja Timoteos osalesid kirjutamises. Mõte, et Siilas osales kirjade kirjutamises, tugineb siiski põhiliselt ühele Peetruse kirja väitele. Peetrus ütleb, et ta kirjutas oma esimese kirja Babülonist ”Silvaanuse, .. ustava venna kaudu” (1. Peetruse 5:12, 13). Kuigi see võib osutada vaid sellele, et Silvaanus viis kirja kohale, võib Peetruse kahe kirja erinev stiil viidata sellele, et esimese kirja kirjutamisel oli tal Siilas abiks. Nõnda võis Siilase üheks andeks ja teokraatlikuks eesõiguseks olla ka kirjutajaamet.

Eeskuju, mida järgida

Kui süüvime sellesse, mida Siilasest teame, on tema teod muljetavaldavad. Ta on võimas eeskuju tänapäeva misjonäridele ja reisivatele ülevaatajatele. Ta läbis ennastsalgavalt pikki vahemaid, mis läks talle märkimisväärselt palju maksma, ning seda kõike mitte materiaalse kasu või prestiiži pärast, vaid et aidata teisi. Targalt ja taktitundeliselt nõu andes, hästi ettevalmistatud ja südamlikke kõnesid pidades ning samuti oma innuka põlluteenistusega püüdis ta teisi julgustada. Kui sa püüad olla positiivne, seda isegi raskustega silmitsi seistes, siis sõltumata sinu rollist Jehoova organiseeritud rahva hulgas, võid sa samamoodi olla oma kaasusklikele julgustuse allikaks.

[Kaart lk 29]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Pauluse teine misjonireis

Suur meri

Antiookia

Derbe

Lüstra

Ikoonion

Troas

Filipi

Amfipolis

Tessaloonika

Beroia

Ateena

Korintos

Efesos

Jeruusalemm

Kaisarea

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.