Kas sa peaksid seda uskuma?

ÜKS 12-aastane õpilane murdis pead algebra ülesande kallal. Õpetaja oli andnud klassile pealtnäha lihtsa arvutuse.

„Eeldame, et x=y, kusjuures mõlema väärtus on 1,” alustas ta.

„Seda ma mõistan,” mõtles õpilane.

Pärast nelja rida näiliselt loogilist arvutust jõudis õpetaja aga hämmastava tulemuseni: „Järelikult 2=1!”

„Lükake see ümber,” andis ta segadusse aetud õpilastele pähkli pureda.

Oma väheste teadmistega algebrast ei suutnud noor õpilane seda kuidagi ümber lükata. Arvutuse käik tundus täiesti loogiline. Kas peaks ta siis seda kummalist järeldust uskuma? Lõpuks on ju õpetaja matemaatikas temast vilunum. Ei, ta ei usu seda järeldust! „Ma ei pea seda ümber lükkama,” mõtles ta omaette. „Mõistusega saan aru, et see on absurdne.” (Õpetussõnad 14:15, 18.) Ta teadis, et ei õpetaja ega ükski tema klassikaaslastest ei hakkaks vahetama kahte krooni ühe vastu.

Peagi leidis õpilane arvutuses vea. See kogemus andis talle väärtusliku õppetunni. Isegi kui keegi oluliselt suuremate teadmistega isik esitab osavalt sõnastatud ja näiliselt ründamatu väite, ei peaks kuulaja uskuma rumalat järeldust lihtsalt selle pärast, et ta ei suuda seda kohe ümber lükata. Õpilane järgis tegelikult väga kasulikku Piibli põhimõtet tekstis 1. Johannese 4:1, kus õhutatakse mitte uskuma kohe kõike, mida räägitakse, isegi kui see tundub lähtuvat autoriteetsest allikast.

See ei tähenda, et tuleks kangekaelselt eelarvamustest kinni hoida. On viga sulgeda silmi faktide ees, mis võiksid parandada ekslikke vaateid. Ent ei tasuks lasta „endid niipea kõigutada ... eemale õigest meelest” kellegi mõjutusel, kes väidab endal olevat rohkem teadmisi või autoriteeti (2. Tessalooniklastele 2:2). Õpetaja mängis muidugi oma õpilastele lihtsalt vembu, kuid alati pole asjad nii süütud. Inimesed võivad nõnda lasta end ’vembutamisega eksiõpetusse võrgutada’ (Efeslastele 4:14; 2. Timoteosele 2:14, 23, 24).

Kas ekspertidel on alati õigus?

Kui asjatundlikud eksperdid ka pole, võib igas valdkonnas tulla ette vastuolulisi ideesid ja muutlikke arvamusi. Võtame näiteks käimasoleva meditsiinilise väitluse sellise olulise küsimuse üle nagu haiguste põhjused. „Teadlaste hulgas tekitab tuliseid vaidlusi see, kas haigustele vastuvõtlikkuse tingib enamalt jaolt pärilikkus või on see peamiselt keskkonnast põhjustatud,” kirjutab Harvardi Ülikooli meditsiiniprofessor. Deterministlike vaadete pooldajad usuvad kindlalt, et geenidel on oluline roll selles, kui vastuvõtlikud me oleme haigustele. Teised väidavad aga, et peamised haiguste põhjustajad on keskkond ja elustiil. Kumbki leer on varmas tsiteerima oma ideid toetavaid uurimusi ja statistikat. Sellest hoolimata väitlus jätkub.

Ka kõige kuulsamate mõtlejate ideed on korduvalt valeks osutunud, isegi kui nende mõtted paistsid omal ajal väljaspool kahtlust olevat. Filosoof Bertrand Russell nimetas Aristotelest üheks „mõjukaimaks filosoofiks”. Siiski viitas Russell paljudele Aristotelese õpetustele kui „täiesti vääradele”. Ta kirjutas: „Sel sajandil on õigupoolest iga edusamm teaduses, loogikas ja filosoofias saavutatud Aristotelese mõtteviisi pooldajate vastuseisust hoolimata.” („History of Western Philosophy”.)

„Valenimelise tunnetuse väited”

Algkristlased kohtasid tõenäoliselt palju kuulsate Kreeka filosoofide Sokratese, Platoni ja Aristotelese jüngreid. Tolleaegsed haritlased pidasid end suuremast osast kristlastest vaimselt kõrgemaks. Jeesuse jüngritest ei peetud just paljusid ’targaks liha poolest’ (1. Korintlastele 1:26). Tegelikult need, kes olid õppinud tolleaegset filosoofiat, pidasid kristlaste uskumusi lihtsalt „totruseks” (1. Korintlastele 1:23, UT).

Kui sina oleksid olnud üks neid kristlasi, kas oleksid siis sulle toonase vaimueliidi veenvad argumendid muljet avaldanud ja nende targutused sinus aukartust tekitanud? (Koloslastele 2:4.) Apostel Pauluse sõnul polnud selleks küll mingit põhjust. Ta tuletas kristlastele meelde, et Jehoova silmis oli see „tarkade tarkus” ja „mõistlike mõistus” vaid totrus (1. Korintlastele 1:19). Paulus küsis: „Kus on targad? Kus kirjatundjad? Kus selle ajastu arutlejad?” (1. Korintlastele 1:20). Kogu oma vaimuhiilgusest hoolimata ei leidnud Pauluse aja filosoofid, kirjanikud ja kriitikud tõeliselt rahuldavat vastust inimkonna probleemidele.

Seega õppisid kristlased hoiduma sellest, mida Paulus nimetas „valenimelise tunnetuse väideteks” (1. Timoteosele 6:20). Paulus kutsus sellist tunnetust valeks, kuna sel puudus üks oluline tegur: see ei lähtunud Jumalalt, mis oleks andnud aluse nende teooriaid kontrollida (Iiob 28:12; Õpetussõnad 1:7). Lisaks oli neid pimestanud peamine petja Saatan, mistõttu polnud sellise tunnetuse järgijail kunagi lootust leida tõde (1. Korintlastele 2:6–8, 14; 3:18–20; 2. Korintlastele 4:4; 11:14; Ilmutuse 12:9).

Inspireeritud teenäitaja Piibel

Algkristlased ei kahelnud kunagi, et Jumal on andnud Pühakirjas teada oma tahte, eesmärgi ja põhimõtted (2. Timoteosele 3:16, 17). See kaitses neid laskmast võtta end „saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele” (Koloslastele 2:8). Tänapäeval on olukord samasugune. Vastandina inimeste segadusseajavatele ja vastuolulistele arvamustele pakub Jumala Sõna usaldusväärset teavet, millele saame rajada oma uskumused (Johannese 17:17; 1. Tessalooniklastele 2:13; 2. Peetruse 1:21). Ilma Piiblita oleksime jäetud olukorda, kus on täiesti võimatu ehitada midagi kindlat inimteooriate ja –filosoofiate liivale (Matteuse 7:24–27).

Siiski võib mõni veel kahelda: „Kas ei kinnita aga teaduslikud faktid, et Piibel on ekslik ja pole seega sugugi usaldusväärsem kui pidevalt muutuvad inimfilosoofiad?” Näiteks väitis Bertrand Russell, et „Kopernik, Kepler ja Galileo pidid võitlema nii Aristotelese kui Piibliga, kinnitamaks vaadet, et maa pole universumi keskpunkt”. (Meie kursiiv.) Ning kas ei kinnita mitte nüüdisaegsed kreatsionistid, nagu õpetaks Piibel, et maa loodi kuue 24-tunnise päevaga, samal ajal kui faktid näitavad, et maakera on miljardeid aastaid vana?

Tegelikult pole Piiblis kuskil kirjas, et maa on universumi keskpunkt. Seda õpetasid kirikujuhid, kes ei järginud Jumala Sõna. Moosese esimese raamatu jutustus lubab väita, et maa on miljardeid aastaid vana, ning see ei väida, nagu oleks iga loomispäev 24 tunni pikkune (1. Moosese 1:1, 5, 8, 13, 19, 23, 31; 2:3, 4). Piibli aus uurimine näitab, et kuigi see pole teaduslik käsiraamat, pole see kindlasti mitte „totrus”. See on täielikus kooskõlas teaduslike faktidega.a

„Juurdlemisvõime”

Kuigi paljud Jeesuse jüngrid olid lihtsad mehed ja naised, ilmselt vähese haridusega, oli neil üks teine Jumala antud eelis. Hoolimata nende taustast oli neid kõiki õnnistatud juurdlemisvõimega. Apostel Paulus õhutas oma kaaskristlasi täiel määral kasutama oma „juurdlemisvõimet” (UM), et uurida, mis on „Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” (Roomlastele 12:1, 2).

Jumala antud „juurdlemisvõime” abil nägid algkristlased selgelt, et kõik filosoofiad ja õpetused, mis on vastuolus Jumala ilmutatud Sõnaga, on kasutud. Mõnel juhul tolleaegsed targad lausa pidasid „tõde ülekohtuga kinni” ja eirasid silmanähtavaid tõendeid Jumala olemasolu kohta. „Kiites endid targaks, on nad saanud jõledaks,” kirjutas apostel Paulus. Kuna nad keeldusid vastu võtmast tõde Jumalast ja tema eesmärkidest, on nad „oma mõtlemistes saanud tühiseks ja nende mõistmatu süda on läinud pimedaks” (Roomlastele 1:18–22; Jeremija 8:8, 9).

Need, kes nimetavad endid tarkadeks, jõuavad tihti järeldusele, et Jumalat pole olemas, et Piiblit ei saa usaldada ning et pole olemas mingeid viimseid päevi. Säärased ideed on Jumala silmis sama totrad nagu järeldus, et 2=1 (1. Korintlastele 3:19). Mida autoriteedid ka ei kinnitaks, ei tule automaatselt nõustuda nende arvamustega, kui need lähevad vastuollu Jumala ja tema Sõnaga ning on vastuolus terve mõistusega. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et alati on tark järgida mõtet: „Jumal on tõemeelne, olgugi, et iga inimene on valelik” (Roomlastele 3:4).

[Allmärkus]

[Pildid lk 31]

Vastupidiselt inimeste pidevalt muutuvatele arvamustele pakub Piibel kindlat alust, millele rajada oma uskumused

[Allikaviited]

Vasakul: Epikuros, foto tegemiseks loa andnud British Museum; üleval keskel: Platon, National Archaeological Museum, Athens, Greece; paremal: Sokrates, Roma, Musei Capitolini