Inimesed, kel olid ”samasugused tunded kui meil”
TA OLI kuningas ja prohvet ning samas ka armastav isa. Ühest tema pojast kasvas edev ja ülbe mees. Ettekavatsetud troonivallutuskatsega alustas see poeg kodusõda, plaanides tappa oma isa. Kuid võitluses tapeti hoopis poeg. Kui isa kuulis oma poja surmast, läks ta üksinda katusekambrisse ja halas: ”Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!” (2. Saamueli 19:1). See isa oli kuningas Taavet. Nagu teistelgi Jehoova prohveteil, olid tal ”samasugused tunded kui meil” (Jakoobuse 5:17, UM).
Piibliaegade mehed ja naised, kes rääkisid Jehoova nimel, olid igasugustelt elualadelt ning täiesti tavalised inimesed. Neil oli raskusi ning nad kannatasid oma ebatäiuse tõttu nii nagu meiegi. Kes olid mõned neist prohveteist ning mis mõttes olid neil samasugused tunded kui meil?
Moosese liigsest enesekindlusest sai alandlikkus
Üks enne Kristust elanud silmapaistev prohvet oli Mooses. 40-aastasena polnud ta ikka veel küps teenima Jehoova eesträäkijana. Miks nii? Samal ajal kui Egiptuse vaarao rõhus Moosese vendi, kasvas Mooses üles vaarao peres ja oli ”vägev sõnades ja tegudes”. Ülestähenduses on kirjas: ”Ta mõtles, et tema vennad saavad sellest aru, et Jumal tema käe läbi annab neile pääste.” Liigsest enesekindlusest kasutas ta heebrea orja kaitstes vägivalda ja tappis ühe egiptlase (Apostlite teod 7:22—25; 2. Moosese 2:11—14).
Nüüd oli Mooses sunnitud pagema ning järgmised neli aastakümmet elas ta karjasena kaugel Midjanimaal (2. Moosese 2:15). Nende aastate möödudes, kui Moosesel oli turjal juba 80 aastat, määras Jehoova ta prohvetiks. Tema liigsest enesekindlusest polnud enam jälgegi. Mooses tundis end nii kõlbmatuna, et kahtles, kas Jehoova on valinud õige inimese seda ülesannet prohvetina täitma, väljendades oma kõhklusi küsimustega: ”Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde?” ning: ”Mis ma siis neile pean vastama?” (2. Moosese 3:11, 13). Jehoova armastava toetuse ja abiga sai Mooses oma ülesandega suurepäraselt hakkama.
Kas on ka sinul juhtunud, et sarnaselt Moosesega oled liigsest enesekindlusest vahel teinud või öelnud midagi arutut? Kui see on nii, siis kasvata endas veelgi alandlikkust. Või ehk oled tundnud end kõlbmatuna mõnede kristlike kohustuste täitmisel? Selle asemel et ära öelda, võta vastu abi, mida pakub Jehoova ja tema organisatsioon. Tema, kes aitas Moosest, saab aidata ka sind.
Distsiplineerimisajal olid Eelijal samasugused tunded kui meil
”Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi [”Eelija oli inimene, kel olid samasugused tunded kui meil”, UM], ja ta palus kangesti, et ei sajaks vihma; ja kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud vihma maa peale” (Jakoobuse 5:17). Eelija palve oli kooskõlas Jehoova tahtega distsiplineerida rahvast, kes oli Temast ära pööranud. Samas Eelija teadis, et tema palutud põud põhjustab inimestele kannatusi. Iisrael oli suuresti põllumajanduslik maa; kaste ja vihm andsid inimestele elatise. Kestev põud võis põhjustada äärmist viletsust. Taimed närtsiksid, vili kiduneks. Tööloomad ja toiduks tarvitatavad loomad sureksid ning mõningaid perekondi ohustaks nälg. Kes kannataksid kõige rohkem? Eks ikka lihtinimesed. Lesknaine rääkis hiljem Eelijale, et talle on jäänud vaid peotäis jahu ja pisut õli. Ta oli täiesti kindel, et peagi sureb ta oma pojaga nälga (1. Kuningate 17:12). Selleks et palvetada nii nagu Eelija, pidi olema tugev usk, et Jehoova hoolitseb oma sulaste eest — olgu nad rikkad või vaesed —, kes ei olnud hüljanud õiget kummardamist. Nagu ülestähendused näitavad, ei pidanud Eelija pettuma (1. Kuningate 17:13—16; 18:3—5).
Kolm aastat hiljem, kui Jehoova teatas, et peatselt annab ta vihma, ilmnes Eelija palav soov, et põud lõppeks, kui ta korduvalt ja tungivalt palvetas ning ”kummardas maha ja pani näo põlvede vahele” (1. Kuningate 18:42). Ikka ja jälle õhutas ta oma teenrit: ”Mine nüüd ja vaata mere poole!”, et näha mõnd tõendit, kas Jehoova kuulis tema palveid (1. Kuningate 18:43). Missugust rõõmu võis ta küll tunda, kui lõpuks tema palvetele vastuseks ”taevas andis vihma ja maa kandis oma vilja”! (Jakoobuse 5:18.)
Kui sa oled lapsevanem või kogudusevanem kristlikus koguduses, võid sa pidada rasket siseheitlust, kui pead kedagi noomima. Sellised inimlikud emotsioonid tuleks aga maha suruda, veendumusega, et karistus on vahel hädavajalik ning et kui seda teha armastusega, siis toob see ”õiguse rahuvilja” (Heebrealastele 12:11). Jehoova seadustele kuuletumine toob alati head. Me palvetame selle eest südamest nagu Eelija.
Jeremija oli julge heidutustest hoolimata
Kõigist Piibli kirjutajatest kirjutas ilmselt Jeremija kõige rohkem oma tunnetest. Noore mehena ei võtnud ta sugugi varmalt oma ülesannet vastu (Jeremija 1:6). Sellest hoolimata hakkas ta suure julgusega Jumala sõna kuulutama, kuid kohe osutasid kaasiisraellased kuningast lihtkodanikeni talle ägedat vastupanu. See vastupanu põhjustas talle hooti nii viha kui pisaraid (Jeremija 9:2; 18:20—23; 20:7—18). Tuli ette olukordi, kus teda ründasid rahvajõugud, kus teda peksti, pandi kaelaraudu, vangistati, ähvardati surmaga ning jäeti tühja kaevu põhja mudasse surema. Mõnikord tegi koguni Jehoova sõnum talle haiget, mida ta väljendas sõnadega: ”Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes! Oh, mu südameseinad!” (Jeremija 4:19).
Ent ta armastas sellegipoolest Jehoova sõna, öeldes: ”Su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks” (Jeremija 15:16). Samas halas ta pettunult Jehoova poole: ”Sa oled mulle nagu kahanev oja, nagu vesi, mis ei jää püsima!”, nagu oja, mis kergesti ära kuivab (Jeremija 15:18). Siiski mõistis Jehoova tema vastuolulisi tundeid ja toetas teda ikka, nii et ta sai täita oma ülesannet (Jeremija 15:20; vaata ka 20:7—9).
Kas ka sina oled Jeremija sarnaselt teenistuses pettunud või vastupanu kohanud? Looda Jehoovale. Järgi alati tema juhiseid ja Jehoova tasub sullegi sinu pingutuste eest.
Jeesusel olid samasugused tunded kui meil
Kõigi aegade suurim prohvet oli Jumala enda Poeg Jeesus Kristus. Ta oli küll täiuslik inimene, kuid ta ei surunud oma emotsioone maha. Tihtipeale võime lugeda tema sisimatest tunnetest, mis ilmnesid tema näoilmest ning sellest, kuidas ta käitus teiste inimestega. Jeesusel oli tihti teistest ”hale meel”, ning oma tähendamissõnades kasutas ta inimeste iseloomu kirjeldades sedasama väljendit (Markuse 1:41; 6:34; Luuka 10:33).
Võib arvata, et templist kaubitsejaid ja loomi välja ajades tõstis ta häält, hüüdes: ”Viige need siit ära!” (Johannese 2:14—16). Peetruse sõnade peale ”Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” vastas Jeesus järsult: ”Tagane minust, saatan!” (Matteuse 16:22, 23).
Jeesus oli eriliselt kiindunud mõnedesse talle iseäranis lähedastesse inimestesse. Apostel Johannest kirjeldatakse kui ”jüngrit, keda Jeesus armastas” (Johannese 21:7, 20). Ning me võime lugeda: ”Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust” (Johannese 11:5).
Jeesus tundis ka hingevalu. Tajudes, kui suur tragöödia on teistele Laatsaruse surm, ”Jeesus nuttis” (Johannese 11:32—36). Ilmutades, millist südamevalu põhjustas talle Juudas Iskarioti reetlikkus, tsiteeris Jeesus laulukirjutaja südantlõhestavaid sõnu: ”Kes minu leiba sööb, on tõstnud oma kanna minu vastu!” (Johannese 13:18; Laul 41:10).
Isegi piinapostil hirmsat valu kannatades ilmnes Jeesuse tunnete sügavus. Hellalt usaldas ta oma ema eest hoolitsema ”jüngri, keda ta armastas” (Johannese 19:26, 27). Nähes, et üks tema kõrval postile löödud kurjategijaist kahetseb, ütles Jeesus kaastundlikult: ”Minuga sa oled paradiisis” (Luuka 23:43, UM). Me võime tajuda tundepuhangut tema hüüdes: ”Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?” (Matteuse 27:46). Ning tema surmaeelsetest sõnadest ilmnes südamesttulev armastus ja usaldus: ”Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” (Luuka 23:46).
Kuivõrd julgustav see meile on! ”Sest meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta” (Heebrealastele 4:15).
Jehoova usaldab oma teenijaid
Jehoova ei kahetsenud kunagi eesträäkijate valikut. Ta teadis, et nad on temale lojaalsed, ning halastavalt andestas ta ebatäiusest tulenenud nõrkused. Ent ta ootas neilt siiski, et nad täidaksid oma ülesande. Tema abiga olidki nad selleks suutelised.
Näidakem oma lojaalsete vendade ja õdede vastu kannatlikult usaldust. Selles asjadesüsteemis ei kao ei nende ega meie enda ebatäiuslikkus kusagile. Ometi ei tohiks me kunagi oma vendi hukka mõista, arvata, et nad pole meie armastust ja tähelepanu väärt. Paulus kirjutas: ”Meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada iseeneste meele heaks” (Roomlastele 15:1; Koloslastele 3:13, 14).
Jehoova prohvetitel olid samasugused emotsioonid kui meilgi. Ent nad usaldasid Jehoovat ning Jehoova andis neile jõudu. Veelgi enam, Jehoova andis neile põhjusi rõõmustamiseks: hea südametunnistuse, teadmise, et neil on tema soosing, toetavad lojaalsed kaaslased ning kindlustunde õnneliku tuleviku suhtes (Heebrealastele 12:1—3). Toetugem ka meie täie usaldusega Jehoovale, jäljendades ustavaid muistsed prohveteid, kel olid ”samasugused tunded kui meil”.